Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/11/23/6104787t1he9a3.jpg)
/nginx/o/2012/04/25/1074422t1h5c11.jpg)
Mõtlemapanevasse konteksti satub see tunnine dokumentaal. Kõigepealt oli «Regilaul – laulud õhust», mis jättis mulje, et Eesti on üks eksootiline, äärmiselt külgetõmbav paik, kus iga viimane kui põlvepikkune poisikene juba regilaulu leelutab. Selle järel tuli «Varesesaare venelased» – trööstitu pilt Narva põhjakihi lootusetust elust. Ja nüüd siis jälle romantika, «Saarte värvid», mis näitab Eestit, tõsi, Muhu saare näitel, taas sellise kohana, kus ka ise tahaks elada.