Mõtlemapanevasse konteksti satub see tunnine dokumentaal. Kõigepealt oli «Regilaul – laulud õhust», mis jättis mulje, et Eesti on üks eksootiline, äärmiselt külgetõmbav paik, kus iga viimane kui põlvepikkune poisikene juba regilaulu leelutab. Selle järel tuli «Varesesaare venelased» – trööstitu pilt Narva põhjakihi lootusetust elust. Ja nüüd siis jälle romantika, «Saarte värvid», mis näitab Eestit, tõsi, Muhu saare näitel, taas sellise kohana, kus ka ise tahaks elada.
Tellijale
Elu nagu lill
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.