Eesti sotsiaaldemokraadid: kas vaid roosa plastiliin?

Sotsiaaldemokraatide ajalugu. Pildil (vasakult) Vell Saatpalu, Eiki Nestor, Johannes Mihkelson, Toomas Hendrik Ilves, Marju Lauristin, Andres Tarand ja Vambo Kaal. Illustratsioon: Madis Veltman

Valitsusest välja heidetud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna (SDE) poliitiline vereliin ulatub Eestis enam kui sajandi taha. Sellesse poliitilisse muinasaega jäävad ka valimised, mil sotsid suutsid koguda hääled kolmandikult elektoraadilt. Võib taoline populaarsus veel kunagi tagasi tulla?

On reede keskpäev ja sotsiaaldemokraatide peakorteris Toompuiesteel ei ole kedagi kohal. Majakese ees (seda jagatakse imagoloogiliselt sobivat nime kandva söögi- ja joogikohaga Pööbel) plagiseb tuules sotside lipp, millel on kujutatud okasteta tulpi meenutavat punast roosi ning veidi maad eemal agiteerib plakat «Toimetulek on julgeolek», kuid pole pärisagitaatoreid või mööduvaile kehvikutele kuuma tee ja puljongi jagajaid. Ei kuule ka ulgumist, pole protesteerijaid rusikaid viibutamas Stenbocki maja poole, kus ametisolev peaminister Kristen Michal sotsidest ministrid oma valitsusest nädala algul välja viskas – on petlik rahu. Riigikokku kuuluvad sotsidest saadikud on sõitnud pressiteate järgi töövisiidile Läänemaale ning eks ole ka kodukontorites töötamise võimalus ja halli talve järel esimene päikseline ilm.

Küllap on Eesti sotsid ka harjunud, et reformierakondlasest peaminister neid aeg-ajalt valitsusest välja heidab – nii läks ju ka 2009. aasta kevadel. Suures majanduskriisis palju kärpeid tegema pidanud sotsiaaldemokraatlik rahandusminister Ivari Padar meenutab, kuidas ta 2009. aastal Stenbocki majja kutsutuna nägi endast mööda tõttamas «rahulolevat ja mesimagusa näoga» proua Rosimannust ning mõistis hoobilt: ilmselt on täna käes punktipanemise päev. Sotside pikaaegne liider Eiki Nestor leiab, et 16 aasta eest tehti seda isegi stiilsemalt (tänavu oli üheks formaalseks põhjuseks näiteks erimeelsus grillkanade pakendamise küsimuses).