INIMESTEST AEGAMÖÖDA ⟩ José. Jõudsin kohta, kus elada

José Foto: Vahur Laiapea

Mida ma pean ära tegema, et rahu saaks? Kuidas ma tean, mida tegema pean, et rahu saaks?

Ma võiksin ju need kaks küsimust endale omistada, aga ei saa. Need küsimused LAULIS mulle selges eesti keeles meie kohtumise lõpupoole argentiinlane José Manuel Prieto Garay, hüüdnimega Pepi. Mina ei laulnud midagi, lihtsalt kuulasin.

Vastuse oma küsimustele andis José meie kohtumise ajal ise. Kolmekümne seitsme aastane José tunneb end Eestis elades hästi. Minu arust on ta õnnelik. Vähemasti praeguses elujärgus, mil suur kriis on läbi tehtud. Kuidas ta sellest läbi tuli? José kandis kahe aasta vältel endaga kaasas kaustikut, kuhu märkis üles päeva jooksul juhtunud asjad – need, mis nõudsid hiljem läbimõtlemist, mõtestamist.

Õhtuti võttis ta mõtlemiseks aega. Istus, silmad suletud, kodus tugitoolis ning pöördus mõtte ja tundega juhtunud asjade juurde tagasi. Miks see inimene ütles mulle nii? Miks mina tundsin end selle juures just nii, nagu ma tundsin? Püüdsin aru saada, milline on programm, mis mu elu juhib, ütleb IT-professionaal José. Milliseid korduvaid mustreid see sisaldab? Milline masin ma olen? Kaks aastat ja kaks paksu kladet sai juhtumeid täis. José õppis ennast tundma, endast aru saama. Leidis oma keskme üles?