800 aastat tarkust. Mida on meil neilt õppida?

Foto: TPM

Kõik need, Tartuga seotud inimesed siin neljal leheküljel on sündinud sada aastat tagasi või veelgi varem – mõisa- ja parunite ajal. Nad kõik on käinud karjas, viimne kui üks. Ning siis taludes töölise- või tüdrukupõlve pidanud.

Nende elu kõige ilusamad aastad – pere loomine ja laste kasvatamine – on sattunud viimase suure sõja ja sellele järgnenud ajale. Nüüd on nad pensionil, kes 25, kes 30 aastat, kes enamgi.
Mõnikord kuuleb nende inimeste kohta öeldavat, et tegelikust elust ei tea nemad küll enam midagi. Kuidas võtta? Mõnes mõttes võib ütlejal õigus olla, aga mitte kõiges.

Õigupoolest on need inimesed just need, kellelt küsida, mis siis on ühes elus midagi väärt. Kust otsida õigust ja millest hoida eemale? Kuidas ära tunda kõige ilusamat aega ja kas see võiks olla näiteks üks vihmane öö, niiskust kartvad samsskingad ja jalgrattaga poiss. Või keda tänada siis, kui juhtub uskumatu – kui isa leiab üles oma lihase lapse pärast enam kui 50 aastat kestnud vaheaega.

Ning kus on üldse kirjas, et sulle kingitakse sada või enam aastat?

Salme Toode on 101-aastane

Salme ütleb, et aastani oli tal väga hea elu, aga sealt edasi enam mitte nii hea.
See «aastani» tähendab, et saja ühe aastani.

Salmel valutavad öösiti käed. Valutavad nii, et uni läheb ära. Salme tõuseb siis üles, määrib neid viinaga ja püüab edasi magada.

Vaatan Salme käsi – nahk on läbipaistev ja rabe, veresooned kõik paistavad. Kui Salme liigub toas ringi ja rusika või käega lauale või toolikorjule toetab, võib väiksemgi muljumine käele verevalumi tuua.

Muidu tõuseb Salme hommikul kell kuus, teeb aseme üles. Siis kõnnib mööda tuba tuta-tuta (Salme ise ütleb nii: «Tuta-tuta!»), võtab kapist mõned söögid, vaatab, mida soojendada. Kell kaheksa istub televiisori ette päevauudiseid kuulama.

«Eks näis, kas ma veel aastat elan ära või ei ela,» ütleb Salme asjalikult, nagu räägiks ilmast, et ei tea, kas tuleb hea või halb päev.

70-aastane poeg Mart käib Salmet nädalas kaks korda vaatamas. Kauge sugulane, 78-aastane Helgi Vardja astub mõnikord läbi. Toas on kõik puhas ja korras. Salme ise ütleb, et nokitseb nurki mööda, ja tahtejõud on tal kõva.

Salme pikka iga võis ennustada üks ettekuulutus, mida aga keegi ei mõistnud seletada. Tema ema on talle rääkinud, et kui ta sündis, oli tema ühel käel imelik valge sünnimärk. Hiljem kadunud see ära. Vanemad inimesed öelnud, et see laps karjas ei käi, et sureb varsti ära.

«Aga ennustati valesti,» ütleb Salme pahaselt ning on veendunud, et see sünnimärk kuulutaski talle just pikka iga.

Salme on pärit Räpina kandist, teinud maatöid ja olnud taludes teenija. Abiellumise järel sai temast linnaproua.

Salmest 23 aastat noorem sugulane Helgi Vardja ütleb, et kui Salme linnast nende juurde Moostesse maale tulnud, olnud ta sätitud daam, keda kõik imetlesid ja kelle lahkest kostist, kompvekkidest ja küpsistest, paljud osa said.

«Aga ma ei ole ennast rasva söönud, ja vett joon ma palju, see puhastab kõik ära,» räägib Salme oma tarkusest.

Poeg Mart toob talle vee oma kaevust. See olevat väga hea maitsega, mitte nagu suure maja torudes voolav kraanivesi.

Kõige rohkem igatseks Salme käia väljas roheluses. Aga seda ta enam ei saa. Juba mitu aastat elab Salme Annelinna korrusmajas, mille lifti ja lukkukukkuvat välisust ei julge ta iseseisvalt kasutada.

Õnneks on Salmel nipp, mis teda nendel nukrusehetkedel aitab.

«Ma toon kõik need vanad teerajad silme ette,» räägib ta. «Ja toon selle ka, kui ma lehmaga karjas käisin. Kõik need põõsakesed ja heinatutikesed on mul meeles, kraavikesed ja heinamaad.»

Salme ütleb, et mõtleb nii sellepärast, et mälu treenida. Et mõistus ei kaoks.

Salme ei kurda tegelikult millegi üle. On ainult üks asi. «Omainimesi ei ole mul, sellest on kahju,» ütleb ta.

Vaatan 101-aastase naise halle silmi ja kortsulist väikest suud ning tahan teada, mismoodi «omainimesi». Salmel on ju poeg Mart ja on Helgi ...

«Lapselapsi mul ei ole,» vastab ta.

Salme kaotas õnnetuses oma teise lapse – tütre, kui too oli kümneaastane. Tema pojal Mardil aga lapsi ei ole ja nii ei ole Salmel ühtegi lapselast.

Salme suu on veel pisem ja veel kortsulisem.

Helmi Vals on 101-aastane

Helmi elab koos 64-aastase tütre Eve ja väimehe Jüri Veedega kohe teisel pool jõge ilusas eramajas Kivi tänavas.

Helmi tuba on köögi kõrval. Kui tütar Eve talle sinna järele läheb, kulub mitu minutit, enne kui nad koos uuesti uksele ilmuvad. Helmi laskub tasakesi laua äärde toolile istuma ja puurib mind häguse pilguga.

Igal hommikul, kui Helmi aknast välja vaatab, olgu ilm päiksega või ilma, ütleb ta: näe – jälle sajab! Sellepärast usun, et minagi paistan talle praegu otsekui läbi vihmasaju.

Kunagi olid Helmi lumivalged pulksirged juuksed aga vesilainetes ilusas soengus.

Ta kandis siidsukki ja kontsaga kingi ning oli Tartus praeguse Pirogovi platsi kohal asunud Vogeli restorani ettekandja.

Seda kohta külastasid lugupeetud inimesed, nagu kirjanikuhärra Oskar Luts ja teised. Just seal kohtas Helmi oma tulevast meest – rätsepmeister Johannes Valsi.

Tütar Eve toob näha vana foto, millel Vogelis käinud seltskond kõik ilusasti peal on, Oskar Luts koos kamraadidega esiplaanil ja nooruke ettekandjaneiu Helmi koos ülejäänud personaliga tagareas.

«Ma pidin ikka väga hea olema, sest inimesed mind hoidsid,» räägib Helmi ja jutustab ühest oma kundest, kes organiseerinud talle terve lodjatäie küttepuid ega tahtnud selle eest mitte midagi.

Kas Helmi on oma elus midagi teistmoodi teinud kui teised, et ta nii kaua elab?

Helmi ei mõtle kaua. «Mul on olnud hea elu,» sõnab ta. «Ja mul on olnud väga hea mees, kes on mind hoidnud.»

Helmi jutustab, kuidas ta ka ise oma Johannest igati toetas, villaseid kangaid dekateeris (dekateerima tähendab rätsepakeeles veeauruga töötlema), ning märgib, et ega Johannes poleks temaga muidu abiellunud, kui ta ei oleks Helmit armastanud. Helmi oli tal teine naine.

Ja Helmi ise armastas teda vastu – kogu aig, kogu aig!

Tütar Eve lisab, et tema ema ei ole arvatavasti mitte kunagi tühja kõhtu kannatanud, sest vanaema Rosalie pidas Ihastes väikest talu ja sealt saadi kõik, mis vaja, ka rasketel aegadel.

Perekonnalegend räägib sedagi, kuidas vanaema Roosi muudkui raha kogus, et veel suuremat talu osta, ning seepärast ei lubatud lastel korralikult kooliski käia.

Ja kuidas siis need tsaariaja rublad kord ühe reformi järel kõik kartulivagude vahel kui kasutu praht tuule pillutada olid.

Helmi hea elu väljendus tütar Eve sõnul selleski, kuidas sõjajärgsest ajast hoolimata kõigil üksteise jaoks aega jätkus – palju rohkem kui nüüd. Kuidas käidi üksteisel külas, söödi ja joodi, võeti ette väljasõite rohelusse või sõideti rongiga Elvasse järve äärde, käidi teatris ja kinos.

«Hobune hoidis jalga üleval, ei pannud mulle peale,» ütleb Helmi vahele. See on üks lugu, mida isegi tütar Eve ei mõista üksikasjalikult ümber jutustada. Kas juhtus õnnetus voorimehetroskaga või talu vedruvankriga, ei tea. Aga Helmi silme eest ei kao pilt, kuidas tema lamab hobuse all maas ja kuidas tark loom hoiab üht jalga muudkui üleval, et mitte tüdrukut lömastada.

Helmil on aga ka üks tõeliselt halb lugu meenutada.

Ta ei ole rääkinud sellest aastaid, aga nüüd mõnikord siiski räägib. Nimelt oleks Helmil pidanud poeg Reinu ja tütar Eve vahel kasvama veel üks laps.

«Ma öösel hõikasin, aga kliinikus õde ei tulnud,» meenutab Helmi. «Jätsid mu ööseks niimoodi, et laps mu sees pidi ära surema ... Kas ma ei karjunud, eks ma ikka karjusin ka, aga keegi ei tulnud ega tulnud.»

Hilda Paju sai eelmisel kuul 100

Hildal on hommikused armastusseriaalid vaadatud, meel aga kurvavõitu. «Issand jumal, kui ilus tüdruk! Ja kui ilus poiss,» ahastab ta. «Ning nüüd lähevad nad lahku! Aitaks või omalt poolt kaasa, et nad ikka kokku jääksid.»

Hilda Paju tunneb kaasa kõigile, nii nagu filmis, nii ka päris elus. Ja armastus on tema meelest väga tähtis.

Oma eluga on Hilda õnneks rahul – temal oli väga ilus ja väga hea mees.

Hilda oli siis ehk 19, kui tulevase kaasaga Tartus otse raekoja ees kohtus.

«Vaadake, seal teie selja taga raami sees on üks pilt, ma nüüd näitan,» ajab Hilda näpu pildi suunas õieli. Sel pildil on Hilda kitsa taljega kaunis palitus, täpselt niisuguses riietuses nagu siis, kui ta Keeni vallasekretäri Johannes Pajuga esimest korda kohtus.

Hilda elas Laiusel ja tahtis kangesti linna pääseda, et uut mantlit osta ja kleidiriiet vaadata.

Et tädipoeg Arnol olnud samuti Tartusse sõit plaanis, läksid nad koos, ajasid linnas kumbki omi asju, kuni pidid raekoja ees kindlal kellaajal kokku saama.

Aga tädipoeg Arno trehvas Tartus omakorda koolivend Johannest, kes tulnud linna oma vallale kontorimaterjale ostma. Kui kohtumisaeg hakkas lähenema, öelnud tädipoeg, et tulgu Johannes temaga ühes, ta näitab talle oma onutütart.

Ja kui nad siis kolmekesi raekoja ees kokku saanud, mõelnud Johannes: «Jumal, kui ilus tüdruk!» Siis mindud koos sööma. Ja siis teinud Johannes niisuguse kavala käigu, et võtnud ühe postkaardi, kirjutanud oma aadressi sinna peale ja palunud Hildat, et tüdruk selle kaardi talle sünnipäevaks saadaks. Et sünnipäev oli kohe paari päeva pärast tulemas, ei jäänudki Hildal muud üle, kui kaart ära täita ja enne rongi peale astumist posti panna.

Nüüd olnud Johannesel tüdruku aadress käes ning nii hakanud temalt Hildale muudkui kirju tulema. Aga Hilda ei vastanud, sest tema silmarõõm oli Laiuse kooliõpetaja Elmar, kes juhatanud laulukoori ja kellega nad väga sobisid.

Siis tuli Eesti Vabariigi aastapäev ning seesama tädipoeg Arno tuli koos oma koolivenna Johannesega Hilda vanematekoju külla. Hilda ei hoolinud Johannesest aga ikka veel. Teda võlus kooliõpetaja Elmar, kes teda muudkui tantsima viis, talle klaverit mängis ja laulis.

Kord peol olid Hildal samsskingad jalas. Kui pidu lõppes, kallas vihma ning koduni oleks olnud kaks kilomeetrit maad jala astuda. Ning siis võttis Elmar ta rattaraami peale ja tõi Hilda niimoodi koju, et tema kingad jäid rikkumata ja jalad kuivaks. Oli see vast ilus.

Aga teine peigmees Johannes ei andnud sugugi alla. Juba tulid uued jõulud ja juba paistis uus kevad ning siis näis midagi muutuvat. Ja siis sai Hilda kirja hoopis Elmarilt.

Hilda teeb jutus väikese pausi, pühib suunurgad puhtaks ja vuristab: «Päevad päikseta, elu rõõmuta, õnne, unistust leinan ma. Teile kuuldavasti võib uue kevade puhul õnne soovida. Kahju lauludest, koos veedetud päevadest…»

Kooliõpetaja Elmar kirjutas Hildale täpselt sellise kirja, kuna teadis, et Johannes on võitnud ning tema tüdrukust ilma.

«Mulle olid tegelikult mõlemad mehed kallid, nii Elmar kui Johannes,» ütleb Hilda nüüd ning hakkab riiulist albumit otsima. Seal peab olema veel üks postkaart, mille Elmar olevat talle saatnud ja kus teda kangesti endale tagasi palunud.

Hilda otsib kaarti, aga ei leia. Leiab albumist hoopis oma surnud poja Reinu pildi ja nii tuleb mul ära kuulata hoopis tema poja vastamata armastuse lugu, mille pärast jäänud poisil pere loomata ja temal, Hildal, lapselapsed sündimata.

Evald Rooma on 100-aastane

Evald Roomal ehk Eskimo-onul on Facebookis oma konto. Selle viimane postitus on pärit 8. märtsist ja seal tervitab Evald naistepäeva puhul kõiki daame.

Evald on härrasmees, ta oskab ka nüüd, kui peab tugitoolis istuma, kehaga väärikalt kummarduda ja kui hetk on sobiv, daamidel kätt suudelda.

Evald Rooma on legendaarne jäätisetööstur, kes alustas Tartus äriga juba 1930. aastatel ning jätkas jäätisega kauplemist kuni 2011. aasta suveni.

Praegu veedab Evald suurema osa päevadest voodis, lastes enda eest hoolitseda oma kunagisel kaastöötajal Helju Pommeril, kelle ta võttis ametisse pärast seda, kui oli kaheksakümnendate aastate teisel poolel rajanud Elvasse väikeettevõtte Eskimo.

Evaldi plaan on sel päeval niisugune, et ta annab mulle intervjuu ära ning jääb siis ootama kodumaise jäätisetootja Balbiino esindajaid, kes tulevad Evaldiga mõtteid vahetama uue banaanijäätise üle, mille retsepti on Evald Rooma neile pärandanud.

Helju sätib lauda, valab ühte klaasi limonaadi ja teise šampust, uurib, kas kohvi on vaja, ning jookseb seejärel köögi külmikust Balbiino banaanijäätist tooma, et küsida: «On ju hea?!»
On muidugi. Küsin seejärel, kuidas härra Roomal tervis ja tuju ka on.

«Ma ütlen teile väga prostalt – tervis on sant!» vastab Evald järsult, aga mitte vihaselt. Maitseb šampust ja viib jutu osavalt mujale: «See šampus on päris hea!»

Tahan teada, kas Evald on sellel pingil, mis ta Tartu linnalt oma 100. sünnipäevaks ukse ette kingituseks sai, ikka istuda saanud. Evald noogutab, et eelmisel suvel ta istus küll seal mõned korrad. Helju lisab, et tegelikult on kogu majarahvas pingi eest väga tänulik, inimesed saavad poest tulles sinna kotid panna ja kui vaja, jalgu puhata.

2009. aastal andis Evald välja oma elulooraamatu «Emajõe ääres kasvanud». Seal on ta köitvalt kirja pannud kõik, mis ta oma elust teab ja mäletab. Mul on see raamat loetud ning midagi päris uut Evaldilt küsida on seepärast üsna raske.

Kõige valusamalt on Evaldil meeles aeg, kui teda pärast nõukogude korra sisseseadmist raadios kapitalistlikuks jätiseks sõimati. See on Evaldile senimaani valus. Uurin, kas Evald teab, mida teha sellistel rasketel hetkedel.

«Kõigepealt on tarvis olla võrdlemisi tasakaalukas,» soovitab südikas ärimees ootamatult leebet hoiakut. «Peab kannatama ära, mis sulle öeldakse, ja mõtlema siis targalt edasi, mis sa teed.»
Kõige suurem õnn, mis Evaldil elus üldse on olnud, on kahtlemata tema naine Ellinor, kellega koos elas Evald 70 aastat. Ellinorist ehk Ellenist sai Evaldi elu vundamendi rajaja.

Elleni ema oli olnud mõisniku juures kokk ja teenija ning Ellen ise lõpetanud toiduvalmistamise kursused. Sel tüdrukul oli maitset ja ärivaistu ning just sellise naisega töötas Evald end kiiresti üles.

Evaldi praegune kaaslane ja hooldaja Helju mainib seejärel Evald Rooma stipendiumi, mis Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli piimatoodete valmistamise õppesuuna noortele eelmisel aastal sisse seati.

«Selle peale tuleb pisar silma, nii hea tunne on,» ütleb Evald. «Selles väljendub suur lugupidamine minu vastu.»

Mööda Evaldi krobelisi põski jooksevad suured pisarad.

Linda-Elisabeth Kört on 104-aastane

Linda-Elisabeth itsitab lõbusalt ja näib olukorda nautivat. Mõelda vaid – saada kellegagi tuttavaks 101-aastaselt ning siis seda tutvust aasta-aastalt muudkui uuendada, otsekui poleks ajal enam mitte mingisugust tähendust.

Esimest korda kohtusin Linda-Elisabethiga siis, kui ta sai 101. Järgmisel korral, 102. sünnipäeval, kinkis ta mulle endakootud sokid. Ka 103. sünnipäeval ei olnud Linda-Elisabeth vardaid veel nurka visanud ... Alles 104-aastasena kuulutas ta, et nüüd jääb vist pinsile, kudumine ei pakkuvat enam huvi.

Eeloleval sügisel saab Linda-Elisabeth 105. Sada viis! Linda-Elisabeth pugistab mind nähes rõõmsalt oma itsitavat naeru.

Linda-Elisabeth teeb iga päev ise oma voodi korda, peseb silmad ja käed. Kampsuni paneb selga nii, et lükkab kõigepealt ühe käe varrukasse, viskab siis ülejäänud kampsuni tagantselja sedasi, et teine varrukas jääks teisele õlale pidama, ja siis paneb teise käe.

Kui Linda-Elisabeth on hommikupudru ära söönud, tukastab ta natuke toolis ja vaatab pärast, kas midagi on teleris, pressib puldil nuppe siia ja sinna, kuni varsti ongi «Vaprad ja ilusad» käes.

Arvan, et kui üldse kellegi kohta vapper ja ilus öelda, tuleks seda esimesena öelda Linda-Elisabethi kohta.

Linda-Elisabeth elab koos tütre Malle ja väimehe Rein Valguga sellist elu, mille kohta ütleb: «Kuldne elu on, mis minul on, oh jumal küll!»

Mõni aeg tagasi viis väimees Rein ämmale tuppa raami, millele on hea toetuda, kui vanal inimesel on vaja ühest toast teise liikuda, aga sai hullusti riielda. «Ega ma mõni invaliid ole, vii ära utiili,» öelnud Linda-Elisabeth pahaselt.

Linda-Elisabethi elu kõige vapram tegu on see, kuidas ta ühtegi sõna vene keelt oskamata võttis kätte ning tõi oma Omski oblastis surnud ema põrmu Eestisse ja mattis Rannu surnuaeda. Koju.

Linda-Elisabethi pere sõjajärgne saatus oli selline, et kõigepealt viidi tema mees Julius Ohhoota mere äärde vangilaagrisse. Temal endal tuli seejärel kuidagi ellu jääda ning oma kuueaastase tütre ja 12-aastase pojaga end küüditamise eest päästa. Õnnetuseks tabati aga tema ema Elisabeth-Marie koos vend Elmariga.

Oma mehega ei kohtunud Linda-Elisabeth enam kunagi, sest pärast vangilaagrit Julius Eestisse ei naasnud, kuna oli leidnud Venemaalt uue elukaaslase.

1955. aastal sai Linda-Elisabeth teate, et tema küüditatud ema on kaugel külmal maal ära surnud ja maha maetud. Oli iseenesest selge, et keegi peab nüüd ema koju tooma.

24. aprillil hakkas Linda-Elisabeth Tartust rongiga Omski poole sõitma, kaasas tütar Malle paberile kirjutatud venekeelsed read, kes ta on ja kuhu jõuda tahab. Linda-Elisabeth vene keelt ei osanud, aga tütrele koolis juba õpetati.

Kohalikud venelased olid Linda-Elisabethi sõnul lõpmata lahked, võtsid ta oma petška peale öömajale ja aitasid igal pool, kuidas oskasid, üht võhivõõrast eestlast. Siis tuli organiseerida tinakirst ning luba ema haua lahtikaevamiseks ja leida traktor, mis kirstu koos ema põrmuga rongijaama toimetaks. Vend Elmar oli õnneks sealsamas, ja tema oli selleks ajaks juba ka raha teeninud ning maksis kõik kinni.

Aasta pärast jõudis vend Elmar samuti Eestisse tagasi ning elas poissmehena nende Rannu kodutalus kuni elu lõpuni.

Linda-Elisabeth mäletab, et kui ta oli väike tüdruk, käisid Rannus talust tallu mustlased. «Tahtsid riidekraami või midagi. Ema vist andis ühe kleidi neile,» meenutab Linda-Elisabeth.

Üks mustlane vaadanud siis vastutasuks Linda-Elisabethi kätt ja öelnud, et see laps elab kaua. Linda-Elisabeth näitab oma kortsus peo pealt üht pikka-pikka joont, mis jookseb – näe, siit kohast siia!

Elfriede Barth sai märtsis 100

«Ma tegin tarretist ka, aga vist ei õnnestunud,» ütleb Elfriede ja kirub ennast, et oh, oleks ta ometi natukene vähem vett pannud. Võtab mul käest kinni ja tirib kööki vaatama, kas väikestesse klaasidesse tarduma pandud magustoit on piisavalt kõva. Mu meelest on küll.

Siis kardab Elfriede, et äkki ei saanud see piisavalt magus. Käsib igale portsule vahukoort peale tõsta. Vaatan tema Annelinna tibatillukeses köögis ringi ja saan aru, et koore on Elfriede vahule ajanud käsitsi ringi aetavas mikseris.

Elfriedel on elus olnud kaks meest. Esimese mehe Karl-Arnold Märteniga on tal kaks last, 79-aastane Margit ja 76ne Jaan. Ning teise mehe Voldemar Barthiga poeg – 64-aastane Avo.

Elfriede elabki praegu koos Avoga ja hoolitseb tema eest seniajani sõna otseses mõttes. Mitte et Avo ise hakkama ei saaks, aga kuna Avol naist ei ole, siis on elu neil pojaga kahekesi nii kujunenud.

Elfriede on matnud mõlemad oma mehed. Ühe 1944. aasta sügisel, pärast Tartu lahinguid, ja teise 1972. aastal, mil Elfriede nädalalõpul haiglasse viidud Voldemari pühapäeva hommikul vaatama läks ning selgus, et Voldemar on ootamatult surnud.

Praegu tõuseb Elfriede igal hommikul kella kuue paiku ja käib kõigepealt vannis.

Minu ülesanne on nüüd diivanil istuda, tarretist süüa ja vahukoort limpsida ning selle kõrvale Elfriede meeste Karl-Arnold Märtini ja Voldemar Barthi elu ja surma lugu ära kuulata.

Vana-Kuustes Villemil töötanud karjaravitseja Karl-Arnoldi kamandas sõtta Saksa sõjavägi 1944. aasta suve teisel poolel.

Elfriede jutustab, kuidas nad enne neid hirmsaid Tartu ümbruse lahinguid koos õe pere ja väikeste lastega sõjapakku läksid, soolatud siga, üks kott nisupüüli ja teine leivajahu vankris, hobune ees ja lehm ohelikku pidi järel.

Ning kuidas nad siis ühe talu lähedal mürsutule alla jäid ja koos lastega põldu pidi talu keldri poole roomasid, küünealused mustad ja verised.

Sellest loost veel õudsem on Elfriede mehe Karl-Arnoldi leidmise lugu.

Elfriede läks pärast lahinguid oma meest otsima ainult sellepärast, et Karl-Arnold end talle unenäos mitu korda näitamas käis ja muudkui palus, et naine ometi tuleks teda vaatama, sest tema ise ei saa sõjast ära tulla.

Elfriede läkski siis ühel päeval Luunja õhkulastud silla juurde vaatama, sest just seal teadis ta oma mehe sõjaväeüksuse võidelnud olevat. Läks hommikul vara, kummikud jalas, neist jõe ääres mitu korda vett välja valades.

Leidis puruks lastud punkri kõrvalt vereloigust ühe mütsi, millel kolm väikest auku otsa ees. Kõndis mööda sõdurite jooksukraavi edasi ja märkas mulla alt tuttavat püksisäärt. Ja kaevas oma mehe, kellel olnud samuti kolm väikest auku otsa ees, sealt kraavist välja, kuni pime kätte jõudis.

«Nutta oleks tahtnud, aga ei saanud, silmavesi oli täiesti otsas,» räägib Elfriede, kes siis oli 31-aastane naine.

Oma teise mehe Voldemariga kohtus Elfriede pärast sõda. Voldemar tuli Vene sõjaväest ja hakkas hirmsasti naisele peale käima, et temal kodu ei ole ja et tema on nii üksik.

«Oi, küll mul oli raske seda uut peret luua, aga see oli nagu elu kohustus,» räägib El­frie­de.

Kui Elfriede oma elule nüüd tagasi mõtleb, siis armsamat meest kui Karl-Arnold tal kedagi teist ei ole olnud. Elfriede näeb sagedasti unes aga mõlemat meest, kord üht, siis teist, ning kõneleb unes lahkesti mõlemaga.

Esimene mees on maetud Tartus Rahumäe ning teine Raadi kalmistule. Elfriede on otsustanud, et kui tema sureb, läheb ta ikka oma Arno juurde ...

Praegu tõuseb Elfriede igal hommikul kella kuue paiku ja käib kõigepealt vannis. Laseb vanni poolenisti vett täis ja kümbleb end seal puhtaks. Öösärgi viskab masinasse. Elfriedel on niimoodi kombeks, et kahte ööd järjest ta ühe öösärgiga ei maga.

Kell 8.15 heliseb telefon. Elfriede Tallinnas elav poeg Jaan Märten helistab siis ja küsib: «Memmekene, kuidas su tervis on, kuidas sa elad?»

Nii iga päev, aasta ringi.

Ella Narusson sai sel kevadel 101

Ella veedab oma päevi Põlgaste pansionaadis Põlvamaal. Lõviosa oma elust on ta elanud Tartus.
Ellal ei ole pansionaadi vastu mitte midagi. Tema ei taha oma poegade peredel kukil olla ja saab pansionaadis suurepäraselt hakkama. Ainult see mure on, et kui ta peaks veel väga kaua elama, teeb ta oma lapsed vaeseks. Nii arvab Ella.

Ellale meeldib oma «autoga» jalutada. Autoks nimetab ta ratastega raami, mida enda ees lükkab ja mille järel iga päev vähemalt 600 sammu ära astub.

Ka meeldib Ellale väljas käia ja värskes õhus viibida. Kurb on ainult, et midagi ei ole teha.

Ella kasvas üles Peipsi taga eestlaste külas ning on maast madalast tööga harjunud. Ella mäletab, kui ta oli ehk viieaastane ja kooris vanaemaga kartuleid. Ning kuidas vanaema teda pärast sõrmega kutsus ja näitas, et tulgu Ella nüüd ja võtku hari ning pühkigu see koht veel ilusasti puhtaks, kus nad kartulit koorisid.

Ella meenutab, kui püüdlik ta oli. Ja kui nad asusid vanaemaga teinekord kartulit koorima, ei olnud enam vaja midagi ütelda. Ella läks ise ja tõi harja. Niisugune oli vanaema kasvatus.

Peipsi taga oli eestlasi nii palju, et Ella ei saanud arugi, et ta Venemaal oleks elanud. «Sõnagi vene keelt ei kuulnud seal,» räägib Ella. «Eesti koolid, klubid, kirikud ja surnuaiad. Eestlased said Peipsi taga maad, mida kodus ei jätkunud.»

Ella abiellus kohaliku eestlase Aleksander Narussoniga ning just enne sõja algust jõudsid nad Mga raudteejaama lähedale oma maja valmis ehitada.

Seda maja läksid nad mehega pärast sõda ka vaatama, aga Mga oli strateegiliselt oluline sõlmjaam ja sõjas oli kõik maatasa pommitatud.

Edasi räägib Ella sellest, kuidas sõja ajal eestlasi vene küladest kodumaale kutsuma hakati.
«Kaks meest tulid ja registreerisid meid ära,» räägib Ella. «22. aprillil 1943 jõudsime rongiga Tartumaale. Vagunid olid kõik eestlasi täis.»

Ja nüüd tuleb Ella eluloos kõige valusam koht, mille Ella tahab julgelt välja öelda. See, kuidas eestlased neid põlgasid nagu metsloomi. Põlgasid veel kümme aastat pärast seda, kui nad juba siin olid elanud.

Ella mäletab eredalt, kuidas üks eesti mees, kes teda kööki tööle võttis, hurjutas, et ärgu ta mõelgugi, et ta võiks seal samamoodi varastama hakata, nagu ta Venemaal varastas.

«Kui palju ma neid inetuid sõnu kuulsin,» ohkab Ella. «Nagu Venemaal elanud rahvas oleks olnud kui üks metselajate kari ja vaid sünnimaa eestlane see ainus õige inimene ...»

Ta meenutab üht lugu, mil temagi koos teiste noortega klubisse peole läks. Kuidas siis eesti poisid seisid uksel, teine teisel pool kätt, võtsid teda nähes valvelseisangu ning hõikasid «Propustit!» («Läbi lasta!»).

Ella ei jõua oma 101-aastase eluajagagi ära imestada, kuidas ühed eestlased teisi eestlasi ometi mõista ei suutnud.

Sest ega ema ei sünnita ju ühte tarka last ja teisi rumalaid, räägib Ella. Et jätta tark laps koju oma tallu ja rumalad saata kõik Venemaale. Inimesed läksid sellepärast, et nad tahtsid põllumeesteks hakata, aga kodus kõigile ruumi ei jätkunud. See ongi Ella elu kõige valusam kogemus.

Kui Ella oma veerevate ratastega õue jalutama läheb, tuleb üks 92-aastane vanahärra, samuti pansionaadi elanik, talle ikka seltsiliseks.

Too vanahärra ütleb, et terves Põlgaste pansionaadis pole paremat ja terasemat jutukaaslast kui 101-aastane Ella.

Eduard Parts on 100-aastane

Esimesel korral ei saa Eduard mind vastu võtta. Ta lamab voodis, tõstab padjalt küll pea, aga vabandab, et tal on väga kahju – sel päeval ei ole meie vestlusel mingit mõtet.

Lähen Eduardile uuesti külla kolme päeva pärast. Siis on vanahärra heas vormis, istub erksalt tugitoolis ning tõuseb sealt teretamise ajaks isegi püsti.

Eduard saab mu tuleku mõttest ja kirjutamise plaanist hästi aru ning räägibki kõigepealt ära selle, kuidas tema ei oleks küll tohtinud 100-aastaseks elada. Ta sündis Alatskivi mõisatööliste vaesesse perre, kellele arst juba poisikesepõlves ütles, et see laps põeb rahhiiti ning ta kopsud on nõrgad.

Edaspidi on Eduard järginud arsti värskes õhus olemise soovitust nii palju, kui vähegi saanud, ning usub nüüd, et tänu sellele on ta tervis vastu pidanud.

Ka on Eduard seda meelt, et pika ea on talle kinkinud see, et ta on antialkohoolik ning pole kunagi suitsu teinud, see tähendab iseennast hävitanud.

Eduard kasutab just väljendit «antialkohoolik», sest eestikeelne sõna «karsklane» ei tule talle meelde. Ta tunnistab, et tegelikult oleks tal palju kergem väljendada end hoopis saksa keeles ning sidesõnad ongi tal rohkem saksakeelsed «und» ja «oder» kui eestikeelsed «ja» ja «või».

Seda ei saa Eduardile pahaks panna, sest oma 100 eluaastaga on ta jõudnud ära elada kaks elu, kolmas on pooleli.

Esimese elu elas ta Eestimaal, kus võttis naiseks Emilie-Rosalie, ühe vaese vallaslapsega tüdruku, ning sai temaga kolm poega, kellest Jaan – seesama, kelle juures ta praegu elab – oli esimene.

Sõda pillutas kõik uppi. Eduard sattus Saksa võimu teenistusse, õppis Saksa politseikoolis ja hoidis tagalas korda. 1944. aastal oli ta sunnitud Eestist lahkuma – side naise ja nelja pojaga kadus enam kui viiekümneks aastaks.

Oma teise elu elas ta Saksamaal väikeses Laeri linnakeses Münsteri lähedal. Ta abiellus seal Poolast välja saadetud sakslannaga, kes oli samuti kodumaata nagu tema. Lapsi sellest kooselust ei sündinud.

Saksamaa kodu ja tolle sakslanna pilt on Eduardil nüüd tema Tartu kodus käeulatuses samamoodi nagu üks teinegi foto, see, mis tehtud 1942. aastal Tartus. Seal on ta  koos oma eesti naise Emilie-Rosalie ja nelja pojaga peal ning selle pildi on ta hellalt alles hoidnud kõik võõrsil elatud aastad.

Eduardi poeg Jaan Parts ütleb, et kui nad vendadega suureks kasvasid, asusid nad Punase Risti abiga oma isa otsima, aga tulutult. Ka ajalehes Kodumaa kuulutuse avaldamine ei toonud midagi, sest Laeri linnakeses see leht ei levinud.

Alles kunagi siis, kui Eduard oli oma sakslannast naise surma järel kaotusest toibumas, asus ta ise oma Eesti-sugulaste jälgi ajama ja leidis need.

Oma 90. sünnipäeva pidas Eduard Parts poja Jaani ja minia Lempi kodus Tartus, kuhu ta oli tulnud juba päriseks.

Nüüd on käes Eduardi kolmas elu, ja see võib olla kingitud talle sellepärast, et ta saaks veidikenegi tagasi teha neid aastaid, mis keeruline saatus talt võttis.

Pildistasid Margus Ansu,
 Sille Annuk ja Kristjan Teedema, kujundus: Artur Kuus ja Vahur Kalmre