INIMESTEST AEGAMÖÖDA ⟩ Juhan Kivirähk. Pae tänava poiss

Teatriklassi lõpetanud ja ülikooli ajalgi teatritegemises kaasa löönud Juhan Kivirähk uurib nüüd hoopis avalikku arvamust. Foto: Vahur Laiapea

Nooremad inimesed muidugi ei tea seda. Lasnamäeks nimetatud osa Tallinnast oli 60 aastat tagasi asustuse poolest väga väike. Paar tänavatäit maju ja nende taga suur tühermaa. Vett täis paekivikarjäär, kuhu igal aastal mõni inimene ära uppus.

Mille kallastel meie, poisikesed, suvel indiaanlasi mängisime. Vahel harva ka sinkupüssidega sõda sakslaste ja venelaste vahel. Ruki verh ja hände hohh. Kui keegi uppus ja tuukrid tulid laipa otsima, jätsime mängud pooleli ja jälgisime eemalt nende sukeldumisi. Emad tegid meile karjäärinõustamist. Me EI TOHTINUD kunagi karjääri ujuma minna. Talvel mängisime karjäärijääl hokit. Pae tänava kodumaja ees panime värskelt määritud, tõrva järele lõhnavad suusad alla. Pirita mägedesse suusatasime, läkiläki kõrvad tuule käes loperdamas. Mis on sinku? Mis on läkiläki? Ei jõua mina kõike seletada.

Kodus lugesime «Nahksuka jutte» ja «Kalle Blomkvisti» ja «Pál-tänava poisse». Meie olime Pae tänava poisid. «Meie» tähendas minu jaoks eelkõige vend Villut ja Juhanit ja veel paari poissi. Juhanist tänane lugu räägibki. Juhan Kivirähk. Kui mina olin viiene, oli tema juba kaheksa. Ta oli minu VANEM sõber. Nüüd oleme ühevanused. Saku kohvik Ukas on meie kohtumispaik.