:format(webp)/nginx/o/2025/02/26/16686494t1h8e13.jpg)
Mind ei ole keegi kunagi selle pärast halvustanud, et ma seto olen, ütleb Silvia. Kuigi olen kohanud inimesi, kes ütlevad: seto olla olõ`i uhke ja hää. Aga ma ei osanud selle üle ka päriselt uhkust tunda, kuni me hakkasime «Veere pääl» sarja tegema. Nagu käsn imesin seda seto asja endasse! Seal Setomaal hakkasin tundma armastatud olemise tunnet. Nõnda räägib Silvia. Või kõnõlõs, sest sealkandis ei räägita.
Mõni aasta on sellest. Silvia seisis linnaliinibussi vahekäigus. Buss pidurdas järsult. Silvia põrkus rindkerega vastu tema ees olevat metalltoru. Jõudis kuidagi koju. Metsik valu rinnus sundis pikali heitma. See valu kestis mitu päeva. Arstid ütlesid, et põrutus oli tema südame paigast löönud. Aga – oleks võinud ka tappa. Süda läks tasapisi õige koha peale tagasi ja tuksub siiamaani õiget tuksumist.