«Kas on sul veel usku, et kõik jääme ellu?» 24. veebruari hommikul ei olnud need sõnad veel lauluna kõlanud, aga õhus olid nad juba olemas.

Kui kell on saanud 7.31, haarab mind Pika Hermanni jalamil ühtäkki hirm. Kuidagimoodi olen uneähmasena endale jätnud meelde, et päike peab sel sombusel hommikul tõusma kell 7.30 ning seda, kuidas koos päiksega tõuseb torni ka Eesti lipp, on Toompeale tulnud vaatama tuhanded inimesed. Kuid kell on juba 7.31 ning ikka veel ei juhtu midagi. On hämar ja vaikne – ka Tallinna tänavalaternad klõpsatasid ära kustuda juba paari minuti eest.

Hirm on äkiline, irratsionaalne ja halvav, nii nagu hirmud ikka. Kas juhtus midagi halba, kas nüüd jääbki nii? Kuid kell 7.32 – ja muide täpselt õigel ajal, eksis kellaajaga ju muretseja – kõlavad üle peade Eesti hümni esimesed helid. Mitmed inimesed paljastavad pea, trikoloor tõuseb aeglaselt taeva poole.

Kommentaarid
Copy