Märgid, et asi selles suunas liigub, paistsid tegelikult ammu. Mingid detailid ja esitlusviis võisid tulla ootamatult, aga suures plaanis üllatust pole. «Lääne viimase kolme aasta suurim viga on olnud teeselda, et vana maailmakord on päästetav,» rääkis riigikogu väliskomisjoni liige Eerik-Niiles Kross (RE) veel paar päeva tagasi, enne ameeriklaste viimaseid teateid. Olemuslikult kuulutas Kross sama: vana mäng vanade reeglitega on lõppenud.
Kui lugeda Ameerika ajakirjaniku Bob Woodwardi mõne kuu eest ilmunud raamatut «Sõda», siis ameeriklaste jaoks oli juba 2022. aastal selge, et ukrainlased ei saa võita. Või pigem: ameeriklaste jaoks oli selge, et venelased ei tohi kaotada, sest peamiselt käis jutt sellest, kuidas ära hoida venelaste «katastroofilisi kaotusi lahinguväljal». (Näiteks 2022 sügisel oli ohuks, et Hersonis on ära lõigatud 30 000-pealine Vene väekoondis ning see tekitas ameeriklaste ja venelaste vahel palavikulise suhtlemise.) Woodward esitleb toonaste Ühendriikide kaitseministri Lloyd Austini ja peastaabi juhi Mark Milley telefonikõnesid Vene poolel sama ametiposti täitjate Sergei Šoigu ja Valeri Gerassimoviga küll kui näiteid, kuidas kindlameelselt hoitakse ära tuumariske, aga sisu on lõpuks ikkagi: venelaste käes on initsiatiiv, nemad sätivad paika piirid ja ameeriklased aktsepteerivad. Kui venelased ütlevad, et nad ei saa kanda katastroofilisi kaotusi ja ameeriklased noogutavad kaasa, siis tähendabki see, et ukrainlased ei või võita.