![Marilini helisev naer muutis kolleegide olemise helgeks.](http://f11.pmo.ee/FadY9eF-jTaWrTZunzbHBVWlob8=/1442x0/filters:format(webp)/nginx/o/2025/02/12/16651637t1h1ffc.jpg)
Kolmapäeva hommikul rabas Postimehe toimetust uudis armsa kolleegi Marilin Vikati ootamatust surmast. Vaid päev varem ta toimetas ja lõi meie lehe sisu, aga nüüd ei tee seda enam mitte kunagi. Selle mõttega harjumine nõuab meilt aega.
Kolmapäeva hommikul rabas Postimehe toimetust uudis armsa kolleegi Marilin Vikati ootamatust surmast. Vaid päev varem ta toimetas ja lõi meie lehe sisu, aga nüüd ei tee seda enam mitte kunagi. Selle mõttega harjumine nõuab meilt aega.
Kolleeg Kristina Herodese sõnul tuli teade kui välk selgest taevast. «Kuidas ometi tema? Nii noor ja vitaalne! Alati rõõmsameelne ja rahulik, lisamas oma pehmel madalal häälel arutellu mõnd tasakaalukat repliiki. Usaldusväärne kuulaja ja hinnatud kaaslane, olgu siis projekti vedades või suvepäevadel tuba jagades. Temaga oli lõbus – mitte et ta ise oleks suur naljaviskaja olnud, aga seltskonnas ongi sageli olulisemad need, kes naeravad.»
Marilini helisev naer muutis kolleegide olemise helgeks ja temaga koos sai kõiksugu vahvaid asju ette võtta. «Ta tundus alati nii oma, nii õige õiges kohas. Alles nüüd, teda meenutades tulime selle peale, et Marilin oli hea kuulaja ja toetaja, aga enda muresid ta suurt ei jaganud. Milliseid elukurve see suur naeratus varjas, ei saanudki enamik teada,» räägib Kristina.
2018. aastast Postimehes töötanud Marilini kohta teatakse, et tal polnud nende aastate jooksul vist ainsatki konflikti, sest tal oli selleks liiga suur süda ja avar hing.
Varem pikka aega Marilini tiimikaaslane olnud Dagmar Lamp meenutab tema viimase artikli avalauset: «Naisel on voli särada kõrge eani.» «See lause jääb meile kummituslikult eetrisse hõljuma igaveseks,» ütleb Lamp. «Jah, naisel on voli, aga sellisele naisele nagu Marilin seda voli ei antud. Miks? Sellele küsimusele ei oska meie oma maiste peadega iialgi vastust leida. Üks ring sai täis, üks uks on sulgunud, üks hing on läinud rändama taevastele teedele.»
Dagmar on näinud, kui suure põlemise ja tuhinaga Marilin oma asju ajas. «Ta läks alati julgelt, kuid mitte kunagi hulljulgelt – see polnud tema stiil. Tema stiil oli läheneda elule, naeratus suul ja küsimused kuklas hõõgumas. Ta tahtis aidata, ja nende lugude kaudu, mida ta jutustas, aitaski väga paljusid. Marilinil oli see «miski», mida klikiajakirjanduses töötades on väga vaja – märgata ja luua lugusid, mis kõnetavad hetkega, kuid milles on ka sisu. Ajakirjandus ei sobi paljudele, osa põleb läbi, liigub mujale. Marilin ei andnud aga ühtki märki, et ta enam ei jaksa. Vastupidi, ikka oli tal naeratus näol, ideed olemas, pooleli lugu või kaks või viis.»
Tiimikaaslase Kristina Kostapi sõnul täitsid Marilini soojus ja naeratus iga ruumi ja iga koos veedetud minuti päikesega.
Tiimikaaslase Kristina Kostapi sõnul täitsid Marilini soojus ja naeratus iga ruumi ja iga koos veedetud minuti päikesega. «Ta oli midagi enamat kui lihtsalt kolleeg, ta oli kui ere päikesekiir igas päevas. Mina usun, et maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik, ja Marilin särab sel päeval kaunimalt kui eales varem.»
Teadus- ja tehnoloogiatoimetuse juhataja Marek Strandberg nimetab Marilini kirjutisi sügavateks ja kaasahaaravateks. «Ta oskas keerulisi teemasid avada nii, et need muutusid inimlikuks ja arusaadavaks. Tema töö oli rohkem kui pelgalt faktide edastamine – see oli hoolimine, valgustamine ja inimeste aitamine,» lausub Marek ja lisab, et Marilin oli ka hea kuulaja, kes oskas mõista ja kaasa tunda. «Paljud avasid end talle just seetõttu, et ta ei andnud kiireid hinnanguid ja rutakat nõu, vaid lihtsalt kuulas, jäädes omaenda muredega sageli tagaplaanile.»
Eelmisel aastal psühholoogiamagistri kraadi kaitsnud Marilin oli sügavalt huvitatud vaimsest tervisest ning tahtis inimesi paremini mõista. Ta uskus, et ajakirjanduse ja psühholoogia ühendamine võimaldab pakkuda inimestele mitte ainult teadmisi, vaid ka toetust ja mõistmist. Olles kunagi kaalunud ka arstiteaduse õpinguid, leidis ta ajakirjandusse suundudes tee meditsiini- ja terviseteemade juurde, olgugi teise nurga alt – kirjutades ja analüüsides, aidates inimestel tervisest ja vaimsest heaolust paremini aru saada. Marilin uskus, et õige ja tasakaalustatud info võib päästa elusid ning anda inimestele võimaluse teha teadlikumaid otsuseid oma tervise ja heaolu nimel.
«Pärast äkilist haigestumist seiskus tema süda, jättes valusa tühimiku nii lähedaste kui ka kolleegide ja lugejate südamesse. Marilini lahkumine on meeldetuletus, kui habras on elu ja kui oluline on hoolida oma lähedastest,» nendib Strandberg. «Meie saame tema mälestust austada, olles hoolivamad ja tähelepanelikumad oma lähedaste vastu. Me ei tea kunagi, kui palju aega on meile antud, kuid saame selle aja jooksul näidata, et nad on meile olulised. Kuulata, küsida, olla olemas – mitte ainult rasketel hetkedel, vaid ka siis, kui kõik näib olevat hästi.»
Välisuudiste toimetuse juhataja Evelyn Kaldoja: «Mulle jääb Marilinist meelde, et ta oli nii lõpmata asjalik ja inimlik. Temaga võis pikalt rääkida nii, et vestlus käis vaheldumisi väga töiseid ja tõsiseid ning täiesti paduinimlikke ja isiklikke radu mööda.»
Kolleeg terviseportaalist Ly-Marleen Tamme ütleb, et ta ei oska ette kujutada Marilinist paremat inimest, kellega koos töötada: «Tema sügav sisemaailm, huvitavad mõtted ning avar silmaring olid meile kõigile eeskujuks.»
Dagmar võtab kolleegide mõtted ja tunded kokku nii: «Armas Marilin, aitäh, et meil olemas olid ja meie päevi valgustasid! Sul oli alati öelda mõni hea sõna, sa ei hoidnud tagasi naeratusi, su toetav õlg oli päriselt toetav, mitte moepärast pakutud. Sinust jääb maha hiigelsuur tühimik. Me ei saa sulle enam anda vastu seda, mida sina meile andsid, aga vähemalt saame me elus hoida su mälestust. Ja me lubame, et teeme seda.»
Marilini jäävad leinama tema vanemad ja vend.
Postimees avaldab kaastunnet Marilini perele.