INIMESTEST AEGAMÖÖDA ⟩ Eiri. Elu habrastel õlgadel

Eiri Foto: Vahur Laiapea

Kas kannab elu teda nüüd rohkem või on see ikka kogu raskusega tema habrastel õlgadel? Ma ei tea, kas Eirigi teab. Vahel nii ja vahel teisiti. Elu on nüüd vähemasti Eiri enda kätes. Ta töötab, annab endast laste kasvamisse kogu armastuse, mida anda on, ja seda on. Tütar Anni ütles hiljuti emale: kui ta saaks järgmises elus teadlikult valida, valiks ta sama ema.

Ei hõbepajust ma mööduda saand, sest pingil istus mu ema... Nii algab üks ilusamaid eesti keeles kirjutatud luuletusi. Aleksander Suuman on selle kirja pannud. Mul oli aastate eest Koluveres maamaja, kuhu viisin elu viimaseid suvesid veetma oma ema. Selle Liivi jõe ääres asunud maja juures on küll hõbepajusid, mille all mu ema on istunud. Ei jõudnud ma ema vaatama ja aitama nii tihti, kui ta ootas. Eiri aitas siis teda. Tõi poest, mida vaja. Suitsu oli tihti vaja. Ema oli ahelsuitsetaja. No ja küpsist ja banaani oli vaja. Ja lihtsalt seltsi.

Eiri on Eiri Müür. Ta elab Lauknal, mõned kilomeetrid Koluverest. Mis koht on Laukna? Ma uurin veidi ja saan teada, et siin on kunagi filmitud mängufilmi «Baskerville’ide koer» (Lenfilm 1981) ja Peeter Simmi «Puud olid» (Tallinnfilm 1985). Niisiis on ka Sherlock Holmes ja doktor Watson siin kunagi ringi luusinud, Simmist rääkimata. Siin on ohvrikivi ja hiiekivi, mis minust seekord nägemata jäävad.