Teaduste akadeemia president: kui kaitseksin täna doktorikraadi, poleks mul ühtegi kõrgtehnoloogilist ettevõtet, kuhu tööle minna

Eesti Teaduste Akadeemia president Mart Saarma. Foto: Sander Ilvest

Kui tehisaru on omandanud hea tõlke- ja kokkuvõtete tegemise oskuse, siis mida ajuteadmisega peale hakata? Kas ülikool peaks vaatama, keda ja kuidas õpetada? Kas väikeses riigis käivad ülikool ja teadus käsikäes? Neile ja paljudele muudele küsimustele otsis rektorite nõukogu vastust kõrghariduse tulevikule ja rahastamisele pühendatud konverentsil.

Ürituse moderaator president Alar Karis meenutas sissejuhatuses, et 2025 on raamatuaasta ning lugemine on äärmiselt oluline. «Marju Lauristin kirjutas, et luges üliõpilasena 10 000 lehekülge, aga tänapäeva tudeng ei saa 30 leheküljegagi hakkama. Kuidas selle õppimisega siis tänapäeval on ja mis saab, kui me ei loe?» küsis Karis.

Emeriitprofessor Marju Lauristin ütles, et ta ei tahtnud väita, et noored ei loe, vaid et lugemine on omandanud sellise kuulsuse, nagu oleks see midagi hirmus rasket. «Vaimne töö ongi tegelikult raske ja ülikool üks koht, kus õpitakse seda tegema,» nentis Lauristin. «See on ülikooli üks väga vajalik osa. Tehisaru ei muuda vaimset tööd kergemaks, tegelikult muudab ta selle hoopis keerukamaks ja raskemaks. Kui tehisaru suudab lugeda miljoneid lehekülgi väga kiiresti, siis vaevalt ta ammutab sealt nii palju, kui vaimselt hästi treenitud lugeja ammutab näiteks sajast leheküljest. Tehisaru ajastul muutub kõige olulisemaks just süvenenud lugemine, mõtetesse ja teadmistesse panustamine. Kinnistatud teadmiste kihti läbib tehisaru kiiresti, kuid inimene peab jõudma selleni, mis on uus ja pakub uut teadmist. Selleks peab haridus olema inimest treeninud, aga praegu meie keskharidus ja ka ülikooliharidus ei treeni noori otsima päriselt uut teadmist, millest annab teha midagi uut.»