Sisuturundus

Eesti Meremuuseumi algusloost - 90 aastat merendusajalugu

4. veebruar 2025, 15:43

Muuseumite asutamise protsess võib olla pikk ja vaevanõudev ning iga hea idee ei pruugigi kunagi toimivaks mäluasutuseks vormuda. On ütlematagi selge, et selleks on tarvis head ideed, pühendunud initsiaatorit, kandvat toetajaskonda, mõnevõrra raha ja siiski ka üsna palju õnne. Nii nagu meresõidugi puhul, kus on peale oskuste tarvis nii kaalutletud otsuseid kui ka alati omajagu õnne, oli seda kõike ka meremuuseumi loomise juures.

30. juunil 1929. aastal ajalehes Rahva Sõna avaldatud esmane üleskutse ei jäänud tähelepanuta ning hakkas vaikselt oma elu elama. 29. augustil 1931 kirjutas ajaleht Postimees: “Meremuuseum loomisel. Weeteede Walitsusel on kawatsus ellu kutsuda Tallinnas Meremuuseum. Niisuguse asutuse järele tuntakse wajadusi, kuna teised muuseumid ei suuda küllaldasel määral paigutada mereasjandusse puutuwaid esemeid. Sadamatehaste ümberkorraldamisega tuleb sealt palju muuseumi esemeid, mis muidu läheks müügile wanaraua hinnaga. Esialgselt wabastab weeteede walitsus oma ruumides kaks tuba Muuseumi otstarbeks. Muuseum kawatsetakse awada paari kuu pärast.” Üldise toetava hoiakuga ühines ka 2. septembril Päevaleht, kus oli otsene palve Veeteede Valitsusele anda tuge loodavale muuseumile.

Paari kuu pärast muidugi muuseumi avamiseni ei jõutud, aga loodetud tähelepanu oli saadud ning 15. septembril 1931 kirjutas Oskar Kallas Londonist: “Meremuuseumi asutamist kõigiti tervitades, palun Teid minult paar saadetist vastu võtta ja oleksin rõõmus, kui neid võite tarvitada” Muuhulgas oli saadetise erinevate ajakirjade ja kataloogide seas märkus, et sinna tuleb arvata ka foto: “Hiidlased laeva ehitamas”, mille Oskar Kallas tegi Hiiu rannal 1894. aastal ning et pilt saadetakse Eesti Rahva Muuseumist. Nii juhtuski, sest originaal klaasnegatiiv jäi Tartusse ja Tallinna tuli sellest valmistatud negatiiv ning nii Eesti Meremuuseumis kui ka Eesti Rahva Muuseumis on mõlemad fotod kenasti säilinud.

Veeteede Valitsuse ruumides Vana-Sadama 21 oli siiski kolmes toas merenduslik väljapanek olemas, mida veel siiski muuseumiks ei saanud nimetada. Järgmine suurem avalikus ruumis ülesastumine oli juba 1933. aasta mai keskel Kadriorus toimunud üle Eestilisel kalandusnäitusel. Omalaadseks jõulukingituseks tuleb aga kindlasti pidada Veeteede Valitsuse direktori Eduard Aviku käskkirja 24. detsembrist 1934, mis andis rohelise tule sihtasutuse Meremuuseum loomiseks alates 1.01. 1935. Edasine oli rohkem juba saavutatu vormistamise küsimus ning siis asus uus muuseum Baikovi kaldapealsel vana sadamalao teise korruse avarates ruumides. Tänasel päeval asub umbes sama koha lähedal Tallinna sadama D-terminal. Muuseumi väljapanek tugines enamjaolt 1920. aastate teisest poolest Veeteede Valitsuse poolt kogutud merenduslikule materjalile, mis muuseumi asutamisel sellele üle anti.

“Suur murdosa meie rahvast on tihedalt seotud merendusega tema laiemas mõttes ja sellepärast on täiesti õigustatult meie riiki nimetatud sageli ka mereriigiks, mille tõttu on meil paratamatu ka merenduskultuurilise ala edendamine asjaomaste ringkondade poolt. Üheks sarnaseks merendusklultuuriliseks asutiseks võime nimetada Meremuuseumi. Ei saa eitada rahva kultuurilises arenemises igasuguste muuseumide osatähtsust ja käesolevas tuleb eriti mainida seda Meremuuseumi suhtes, mille kultuuriliselt arenev tähendus ei puuduta mitte ainult kitsamaid ringkondi, kes merendusega tegelevad, vaid ta omab ka tähendust, näiteks, koolinoorte arengule.” See oleks väljavõte teedeminister Otto Sternbecki seletuskirjast 14. veebruarist 1935 ning juba neli päeva hiljem tegi siseminister ettepaneku kinnitada Veeteede Valitsuse juurde moodustatava Sihtasutuse Meremuuseum põhikiri ja anda aluskapitaliks 5000 krooni. Avamine toimus tolle aja tavade kohaselt piduliku aktusega laupäeval 23. veebruaril 1935 ja hilisemates sündmust kajastavates ülevaadates rõhutati, et tegemist on esimese Meremuuseumiga Balti riikides. Tegelikult veel enamgi, sest tänasel päeval maailma suurima meremuuseumi – National Maritime Museum, Inglismaal Greenwich`is, loomist alustati 1934. aastal ja avati pidulikult 1937. aasta mais kuningas George VI poolt. Rootsi Meremuuseumi hoone rajati Djurgårdsbrunnsvikeni lahe äärde Stockholmis 1936. aastaks ja muuseum avati 1938. aastal. Ahvenamaa Meremuuseum sai alguse 1935. aastal loodud Åland Nautical Club asutamisest, hoone valmis 1949. aastal Mariehamnis ja muuseum avati 1954. aastal. Võib öelda, et Eesti Meremuuseumi loomine sattus nii öelda antud meremuuseumite loomise kõrgaega Euroopas. Me ei olnud kriipsugi mahajäänud, vaid toimetasime ehk isegi kukesammukese võrra eespool.

Muuseumi juhiks ja ainukeseks töötajaks sai silmapaistev Eesti merenduse populariseerija, Hiiumaalt meremeeste suguvõsast pärit kapten Madis Mei (1870–1940), kes sai ka riigi poolt tasuta korteri. Algatusgruppi kuulusid veel mereasjanduse uurija, mitmete raamatute autor kaugesõidukapten Evald Past (1900 – 1991) ning kaugesõidukapten Aleksander Heinmaa, Tallinna Merekooli õppejõud ja direktor kapten August Gustavson (1894 – 1941) ja Veeteede Valitsuse direktor insener Eduard Avik (1891- 1942). Tänu nende viie mehe teadmistele, järjekindlusele ja organiseerimisvõimele sai teoks muuseumi asutamine ja toimimine kuni 1940. aastani. Muuseumi külastatavusele tuli kasuks, et reisilaevandus Tallinn – Helsingi liinil sai uue hoo sisse Gustav Sergo reisiauriku Aegna esmase reisiga 1936. aasta mais ning 29. veebruaril avati muuseumi vastas Kaupmehe sillal uhiuus ja moodne reisijatehoone.

Kapten Mei lahkus taevastele meredele 17. detsembril 1940 ja õnneks jäi tal nägemata sõjas purustatud muuseumihoone. Ettenägelikkus ja ka õnn mängisid oma osa, et muuseumivarad said enne tabanud hävingut pakitud ja peidetud erinevatesse linna hoonetesse/keldritesse ning 1960. aastate algul oli võimalik teha uus algus. Ilma kõige selle eelnevata poleks meil ka tänast Eesti Meremuuseumi, mis on nüüd jõudnud 90. juubelini.