Tallinna ühistranspordiga ekspeditsioonile minemine võib olla tasuta turismireis sõna parimas mõttes. Kuid busside ja trammidega võiks rohkem sõita ka need, kes liinivõrku planeerivad.

Ma astun bussist nr 67 välja Ümera peatuses ja ühtäkki tundub mulle, et olen põmaki tagasi 90ndates. Et ma pole kunagi oma koduselt Lasnamäelt lahkunudki.

Tõsi, ma ei veetnud oma kauget noorust nii kaugel Lasnamäe sügavustes, vaid kilomeetreid linna pool Kotka ja Laagna poodide vahel. Kuid korraga käib üle ajurakkude terve nostalgiatsunami. Näen reklaami «сапожник-kingsepp» (see on põrsaroosa ning kinnitatud hoole ja armastusega paneelmaja seina külge), hämarais keldrisügavustes tegutsevat «Moeateljeed», valgest plekist lillekauplust kaheeuroste lopsakate roosiõitega, järelhaagist kirjadega «Kebab» ja «Tšeburek» ning Leedust tulnud autolahvkat, mis kaupleb kõikvõimalike senikuulmatute lihatoodetega, nagu kanasardellid, salapärane mass «hani ploomidega», lihatäidisega kartulipannkoogid ning piimavorstid ja beebivorstid (mida iganes see ka tähendama peaks).

Jah, kui arvate, et väikeettevõtlus on Eestis juba hävinud, siis sõitke Lasnamäele. Kuid käesoleva loo fookuses ei peaks olema mitte Eesti kõige kardetum ja ehk ka kõige vääritimõistetum asum ega putkamajanduse hilised õied, vaid hoopis Tallinna ühistransport.

Kommentaarid
Copy