Toompea loss paotas ust

Sel aastal riigikogu oma sünnipäeva puhul oma lossiväravaid valla ei löönudki - kõik avatud uste päevale saabunud pidid sisenema peauksest ning läbima korraliku turvakontrolli. Enamjaolt olid külla tulnud uudistajad pigem pensioniealised, pärastlõunal saabus rohkem ka kooliõpilasi.

Lossis jalutamiseks enam nii karmi korda ei olnud. Lossi sisehoovis pakkusid naised riigikogu lutsukomme ja toki otsas siniseid ning valgeid õhupalle. Kes soovis, käis korraldatud ekskursioonidel, mida juhtisid näiteks Yana Toom, Aivar Sõerd või parlamendi töötajad, kuid ringi sai uidata ka omapäi.

Ja kabinetiuksed olid tõesti siin-seal päris valla. Tavatult rahvarohke oli riigikogu esimehe Ene Ergma ruum, ka Keskfraktsioonis oli pidevalt huvilisi sagimas. Laine Randjärve kabineti uksed olid küll pärani, kuid riigikogu aseesimeest ennast polnudki täna majas, tõdesid abid. Nii said külastajad piiluda vaid tema kabinetti ning lahkudes pista suhu pakutava marmelaadikommi.

Lossikoridoride jaoks polnud aga külaliste hulk midagi ülejõukäivat – need mõned sajad pensionärid ja (kooli)lapsed nii suurele majale küll liiga ei teinud. Järjekord tekkis, nagu ikka, vaid Pika Hermanni torni pääsuks.

«Tahtsin lapsele tutvustada, kust seadused tulevad,» sõnas 6-aastasele Kristoferile parlamendilossi tutvustama tulnud ema Kätlin. «Lahe!» kirjeldas Kristofer napilt oma emotsioone pärast seda, kui oli ekskursiooniga käinud nii riigikogu suures saalis kui Ene Ergma kabinetis.

«Täpselt selline, nagu televiisorist riigikogu nähtud, selline see maja on,» ütlesid pensionärid Valvi Tähiste ja Maime Kangur. «Oleme kuulnud, et uued riigikogu liikmed otsivad algul oma kabinette taga, koridore on palju… tõesti ongi neid palju ja keeruline see tõesti on,» nõustus Tähiste.

Aukartus maja vastu jäi neile alles ka real ringi jalutades. «Kui Ene Ergma kabinetti läksime, tekkis ikka selline… austav õhkkond,» ütles Kangur ja Tähiste lisas naerdes: «Me oleme sellise lastetoaga.»

Prouad olid kindlalt tulnud sooviga ka suurde saali ministritele küsimusi küsima minna. «Mind huvitaks, millised võimalused on sundüürnikul saada parandada oma elutingimusi või saada endale korter osta,» lausus Kangur, kuid hakkas siis kahtlema, et ehk on see rohkem omavalitsuse, mitte ministrite teema. «Minul ei ole probleeme, seepärast ma ei oska küsida midagi, sooviksin ainult õnne parlamendi sünnipäeva puhul!» sõnas Tähiste tagasihoidlikult.

Marje Kaldve oli käinud riigikogus ka aastaid tagasi, 12-aastasena. «Mäletan vaid nii palju, et poolpiiludes sõbrannaga saime teisel rõdul korra olla, aga suurt muud mitte. Tulin nüüd, et vaadata, kuidas elavad meie armsad riigikogulased,» ütles suurde saali pääsemist oodanud Kaldve. Mingit konkreetset küsimust tal mõtteis polnud. «Kuna ma olen ka nüüd pensionär, siis mulle meeldiks kunagi välja pakutud idee, et vahetaks üheks kuuks riigikogu palga ja pensioni ära. Mis te arvate? Aga tegelikult mina olen oma eluga rahul, virisemine ei anna midagi. Me saame ise selleks kõik teha, et elada hästi – tuleb olla optimistlik!» sõnas reibas daam.

Suure saali viimasesse ritta oli end varakult enne ministrite infotunni algust istuma sättinud Harri, kel oli peaministrile ka küsimus valmis pandud. «Mul on rahandusküsimus – miks Eesti peab kreeklastele ja Iirimaale raha, kui niikuinii kunagi see raha tagasi ei tule,» ütles ta. «Ma olen siin enne ka küsimas käinud,» oli infotund tema jaoks juba tuttav.

Riigikogu olid üles leidnud ka mitmed turistid Soomest, Rootsist, ka Venemaalt. Näiteks perekond Moskvast, keda juhatav giid selgitas, et Venemaa elanikud olid väga huvitatud unikaalsest võimalusest parlamendihoonesse pääseda, sest nende kodumaal seda teha ei saa.