INIMESTEST AEGAMÖÖDA ⟩ Roswitha-Anne. Königsbergi surma eest Valgevase tänavale

Anne Rekkaro Risti hooldekodus. Foto: Vahur Laiapea

Üks isevärki aeg oli. Ei õnnelik ega õnnetu lausa. Oleks... Oleks. Oleks ma oma peres kasvanud, oleks maailmas ja minu ümber valitsenud vabadus, küllus, eneseteostusvõimalused... Siis oleksid küllap ka inimesed vähem närvilised olnud, vähem kippunud last karistama.

Helistan Risti hooldekodu numbril. «Hooldekodu kuuleb!» – «Kas teil elab Anne Rekkaro?« – «Elab. Kas tahate temaga rääkida? Annan talle telefoni.» Räägin Annega. Lepime kokku, et tulen talle külla paari päeva pärast.

Miks ma Annet otsisin? Sest sattusin lugema tema saksa keelest tõlgitud raamatut «Königsbergi naised». Raamatu alguses on Anne pühendus: «Seda raamatut tõlkisin sügava tänutundega oma kasuemale Selma Avikule, kes 1946. aasta septembrikuus mu salaja Königsbergist Tallinna tuues kindlast näljasurmast päästis.»

Olen Risti hooldekodus. Anne kuulab mu küsimusi. Vastab, kui mäletab, ja siis vastab täpselt. Paljusid asju ta ei mäleta. Aga saan Anne elupildi esimesed killud enda jaoks kohale asetada. Talle tuuakse vahepeal lõunasöök. Kartulipuder ja hakklihakaste. Klaas piima. Anne pakub mulle jõuluvana toodud kommi. Head kommid on. Anne lõpetab söömise. Me hakkame rääkima emast, näljast ja surmast.