INIMESTEST AEGAMÖÖDA ⟩ Jessica ja Somer. Argentina tango heades kätes

Jessica ja Somer Foto: Vahur Laiapea

Jessica on tark naine. Targad ei torma. Tangos tantsitakse, jalad maas. Jessica jalad on kindlalt maas. Kogu see tunne, mida see mees kiirgab, võib ju jääda ainult tantsupõrandale, mõtleb ta. Tangos on codigo – reeglid, mis aitavad inimestel turvaliselt käituda ja oma tunnetega toime tulla.

Mäletan suurt musta kinga, mis mulle jala peale astus. Selline pilt tõuseb Jessical silme ette, kui ta meenutab oma tantsutunde ajast, mil ta oli nii umbes viieaastane. Must king oli tantsuõpetaja jalas. Tantsu õppivate laste varvastele maandus see king siis, kui nad juhtusid valele jalale astuma.

Veel mäletab Jessica seda, et tantsulaste treenimisel olid kasutusel meetodid, mis tänapäeval uskumatuna tunduvad. Ikka selleks, et lastest saaksid oma vanuseklassi parimad tantsijad. Ikka hea tulemuse nimel. Minu tantsuelus on nii palju sügavat ja head. Ma ei soovi, et vanad asjad seda kõike kuidagi vähendaksid ja varjutaksid, kirjutab Jessica mulle selle aja ja nende meetodite kohta.

Jessica

See kõik toimus Tartus 1990. aastate alguses. Hirm oli. Kui võistlustantsu õppivad lapsed haigeks jäid, pidid nad ikkagi treeningutele tulema. Istuma ja vaatama. Mis siis, et palavik. Mis siis, et paha oli olla. Võib-olla nad jäidki haigeks sellest hirmust, mida nad treeneri ees tundsid.