Kingo tunnistas, et lähimate sõpradega mõeldi, kes kursuselt võis olla koputaja, kes episoodi KGB-le üles andis.
«Aga me ei osanud seda välja mõelda. Olid oletused, kuid ei ühtegi selget viidet. Et aga kursusel oli koputajaid ja ilmselt mitu, selge see. Ikkagi õigusteaduskond.» Kingo meenutas, et nad hakkasid mõtlema teistpidi, teise loogika alusel: «Võtsime lähedasteks sõpradeks vaid neid, kes kindlasti polnud koputajad.»
«Pipko, rahvuselt juut, meie meelest kohe kindlasti polnud. Teda vist sellel kursapeol ei olnudki, ta ei saanud seega olla ka koputaja. Mina ja mu teine hea sõber olime selle laulu laulmise ajal saunas laval ja me saime sellest laulmisest alles hiljem teada, kui kursavendi KGBsse hakati kutsuma. Teise sõbraga võisime teineteist seega usaldada sada protsenti – kumbki meist ei saanud olla koputaja,» arutas ta.
Kingo sõnul oli Pipko igati tark ja nutikas poiss. «Ülikooli ja meie kursusele saades rääkis ta peamiselt vaid vene keelt. Kuid väga lühikese ajaga omandas ka eesti keele ja oli selles igati hea.»
Sõbra kohta sõnas ta, et Pipko hariduse valik polnud juhus – nii isa kui ka ema olid Tallinnas tunnustatud advokaadid.
«Meenub, et olime tema isaga hiljem isegi ühes kohtuprotsessis vastamisi. Isa kaotas küll selle protsessi. Aga läbi Romani, kes oli selleks ajaks juba ammu emigreerunud, saime me isaga siis igati hästi läbi. Ühele ju poeg, teisele kursavend. Juriidilised erinevad pooled meie juriidilistes vaidlemistes kohtus meie isiklikke suhted ei puudutanud,» edastas Kingo.