INIMESTEST AEGAMÖÖDA ⟩ Madis. Jämejala Forrest Gump

Psühhiaater, Jämejala psühhiaatriakliiniku peaarst Madis Parksepp peab ennast veidi Forrest Gumpi tüüpi meheks. «Paljud asjad on mu elus tulnud suhteliselt lihtsalt. Olen pigem oodanud ja nad on ise tulnud või on head kaasteelised sellele kaasa aidanud.» Foto: Vahur Laiapea

Kui inimesele sondi söögitorusse topitakse ja ta seda neelama peab – need hääled jäid Madisele meelde, kui ta väikese poisina ema töökohas Paide haiglas ringi luusis. Vastik oli see heli, põnev ja veidi hirmutav haigla kogu oma haiglaeluga.

Madis oli enam kui kindel, et temast ei saa kunagi arsti. Ema Anneli ei tegelenud Paide haiglas sondidega. Ta tegeles inimeste vaimu ja vaimuseisunditega. Ka vaimuhaigustega. Anneli Parksepp oli ja on jätkuvalt psühhiaater. Praeguseks 43-aastane Madis Parksepp on samuti psühhiaater, Viljandi haigla Jämejala psühhiaatriakliiniku peaarst.

Paide nimetab end praegu Eestimaa südameks, aga tiksub see süda lonkadi-lonkadi. Olen paaril viimaste aegade Paides käigul püüdnud leida südamelinna südalinnas kohta, kus lõunat süüa. Ei leidnud. Ostsin poest keefiri ja prantssaia. Või bensiinijaamast kohvi ja piruka. Ei mäleta enam.

Aga Madise kasvamise aegu tuksus Paide süda hoopis tugevama tuksega. Vähemasti laste jaoks. Linn oli piisavalt turvaline, piisavalt väike ja piisavalt suur. Lapsed kasvasid õues, tänaval. Jalgpalli mängiti paneelmajade vahel. Mängiti palju ja kirglikult. Ja kui suve hakul poisid pidid laiali sõitma – kes suvilasse, kes maale vanaema juurde –, lepiti kokku, et täpselt kuue nädala pärast, laupäeva õhtul kell pool seitse läheb jalgpall edasi sama koha pealt, kus pooleli jäi. Nii lepiti ja nii läks.