Fons Trompenaars: Eesti ettevõtjad võiks vaadata kaugemale naaberturgudest

Foto: Bluebird konverents

Bluebird konverentsi peaesineja Professor Fons Trompenaars on rahvusvaheliselt tunnustatud kultuuridevahelise kommunikatsiooni ja juhtimise ekspert, kes on tuntud oma "Seitsme kultuuridimensiooni" mudeli poolest. Tema raamat "Riding the Waves of Culture" on rahvusvahelise ärikultuuri valdkonna üks olulisemaid teoseid. Trompenaars on saanud tunnustuse mainekas Thinkers50 edetabelis.

Kultuuridevahelised erinevused põhjustavad nii äris kui poliitikas palju probleeme. Kas noorte seas kultuurilised erinevused popkultuuri ja sotsiaalmeedia tõttu vähenevad?

Oleme teinud sel teemal uuringuid. 20 aastat tagasi täheldasime, et erinevate Euroopa rahvuste väärtused lähenesid. Kuid mingil hetkel need erinevused taas suurenesid. Brexit on selge näide sellisest kaugenemisest. Britid tundsid, et „Oot-oot, me oleme britid. Me oleme saarel, eraldatud mandrist.” See tunne kajastus nende valikutes – inimestele ei meeldi tunda, et nad on kõik ühesugused.

Noorte seas kultuurilised erinevused tõepoolest vähenevad. Aga nagu me 20 aastat tagasi nägime, võivad kultuurilised erinevused olla nagu lõõtspill – vaheldumisi laieneda ja kokku tõmbuda.

Teiseks tahaksin märkida, et kuigi sotsiaalmeedia sisu võib tunduda sama (näiteks jagatakse samu pilte või videoid), võivad nende tõlgendused siiski erineda. McDonald’s on globaalne ettevõte, mõnes riigis on ta staatuse sümbol, samas prantslased üldiselt kipuvad seal käimist häbenema.

Seega olge ettevaatlik kui järeldate, et inimesed kes riietuvad või tarbivad sarnaselt, on oma hoiakutelt sarnased.

Mis põhjustab kõige rohkem vääritimõistmist - on see sugu, vanus, rahvus või midagi muud?

Me näeme üha enam “erinevuste mitmekesisust”. Elades Amsterdamis, kus 57% inimestest ei ole hollandi päritolu vanematega, tajud seda sügavalt. Mitmekesisus ei ole ainult rahvuspõhine – see hõlmab põlvkondade, soo ja muude dimensioonide erinevusi.

Kui noor Ameerika mustanahaline naine Amsterdamis töötab koos vanema Eesti mehega, siis mis tekitab väljakutseid? Kas see on rahvus? Sugu? Vanus? Sageli on nende tegurite vaheline dünaamika see, mis probleeme loob.

Minu nõuanne: alustage probleemist endast. Mis on väljakutse? Ärge alustage sellest, et „Oh, see on noor naine ja vana mees, seega peab see olema vanuseline probleem.” Selle asemel küsige: mis on tegelik probleem? Võib-olla on see soopõhine küsimus või hoopis mitme asja kombinatsioon. Mõlemal juhul peaks eesmärk olema probleemi lahendamine, mitte inimeste paigutamine etteantud lahtritesse.

Üsna pea võib mõnes Euroopa riigis välismaal sündinud elanikkond ületada põliselanike arvu. See tundub paratamatu. Kuidas selle trendiga ärijuhtimises toime tulla?

Seda on juba praegu näha Euroopa linnades, mitte niivõrd maapiirkondades, vaid linnades. Näiteks Hollandis on Rotterdamis, Haagis ja Amsterdamis – kolmes suuremas linnas – välismaal sündinud elanikkond üle 50%.

Samas meie juhtimismudelid on kultuuriliselt kallutatud ja bipolaarsed.

Igal aastal ilmub palju raamatuid juhtimisest. Kui sa neid loed, siis võid kohe autori rahvuse ära tunda.

Ameerika, Saksa, Prantsuse ja Hiina juhtimisraamatud on väga erinevad. Näiteks Hiinas on kõik juhtimisteooriad seotud võitluskunstidega: yin, yang, kung-fu, tao.

Samas see, mis töötab Ameerikas, ei pruugi Prantsusmaal töötada.

Kui sa töötad Amsterdamis koos rootslase, hiinlase, ameeriklase ja hollandlasega, siis millist raamatut sa neile lugemiseks soovitad? Ameerika raamatut? Prantsuse raamatut?

Vaja on vabaneda kultuurilisest kallutatusest. Ja viis, kuidas seda teha, on luua mudelid, mis põhinevad koostööle, mitte ainult ühe osa domineerimisele teise üle.

Üks väheseid, mis minu arvates töötab igas kultuuris, on teeniva juhtimise mudel.

Teeniv juhtimine on üks väheseid juhtimisparadigmasid, mis ületab kultuurilisi erinevusi. Meie religioonide ikoonid, nagu Jeesus Kristus, Muhamed ja Buddha, olid kõik teenivad juhid.

Ka meie suured rahvusvahelised kangelased, nagu Mandela ja Gandhi, olid teenivad juhid, sest nad ei tegutsenud enda, vaid kogukonna teenimise nimel.

Kes on teeniv juht? Ta võimaldab teistel paremini toimida. Metafooriks võiks olla hea isa või ema. Hea lapsevanem on alati kohal, et aidata oma lastel kasvada ja areneda.

Ma olen kirjutanud sel teemal raamatu “Servant-Leadership Across Cultures: Harnessing the Strengths of the World's Most Powerful Management Philosophy” ja käistlen seda teemat ka Tartus Bluebirdi konverentsil.

Millised on veel omadused, mida rahvusvahelise organisatsiooni juhtimisel arvestada?

Esiteks, tee oma organisatsioonis midagi juhtimisoskuste arendamise heaks. Teiseks vaata üle oma organisatsiooni värbamissüsteemid. Ära keskendu ainult oskustele, vaid vaata ka väärtusi.

Aga ära vaata ainult seda, kas kandidaadi väärtused sobivad sinu organisatsiooniga, vaid ka seda, kas ta suudab ületada kultuuridevahelisi erinevusi. Kui mind värvati Shelli, siis nad küsisid esimesena: "Härra Trompenaars, kui liikuv te olete?" Teine küsimus oli: "Kui liikuv on teie abikaasa?"

Sest iga kolme aasta järel tuli minna tööle teise riiki. Shellil oli 8000 täiskohaga välislähetuses töötajat. Shellis oli ka premeerimissüsteem seotud sellega, kui liikuv sa oled.

Kolmandaks: selge eesmärk. Me räägime palju kultuurist, aga viimasel ajal olen näinud, et ettevõtted, millel on väga selge eesmärk, saavutavad edu. Eesmärk ei ole rohkem raha teenida, vaid midagi suuremat. Raha teenimine on suure eesmärgi täitmise tulemus.

Kuidas Eesti kui väga väike riik saaks maailmas läbi lüüa. Meie majandus sõltub ekspordist ja peame suutma konkureerida Hiina ja USA-ga?

Ärge hajutage oma ressursse, vaid keskenduge teatud valdkondadele, kus saate eristuda. Ja tehke koostööd teiste riikidega!

Näiteks partnerlus soomlaste või rootslastega, kellega olete lähedased ja kes teid tunnevad ning usaldavad, võib olla viis surtele turgudele sisenemiseks. Ja õppige teistelt väikeriikidelt - ka Holland ja Soome on väikeriigid maailma mõõtkavas.

Eesti üks tugevus on digiriik. Tuleks saavutada maine, kus suured riigid ja korporatsioonid leiavad: „Oh, kui vajate riigi valitsemise digilahendusi, siis peate minema Eestisse!”

Aga partnerlused teiste Balti riikidega? Kas see oleks rumal idee? Võiksite luua vägeva Balti Ülikooli, kus igas kolmes riigis oleks spetsialiseerumised: teatud valdkonnad Eestis, teised Lätis ja Leedus.

Toon näite Hollandist - me oleme ka maailma mõistes väikeriik. Hollandi edukaim ettevõte on mikrokiipide tootmiseks vajalikke seadmeid tootev ettevõte ASML, mille turuväärtus on üle 200 miljardi euro. Rohkem kui 50% ASML-i töötajatest on pärit Indiast või Ameerikast.

Kui Eesti ettevõtted tahavad maailmaturul läbi lüüa, peavad nad värbama rohkem rahvusvahelisi talente.

Eestil on jätkuvalt maineprobleem meie naabrite juures, Soomes ja Rootsis. Olen kuulnud paljudelt ettevõtjatelt, et tegelikult on lihtsam müüa oma tooteid näiteks Indoneesiasse, Nigeeriasse või Brasiiliasse kui Soome, sest kaugemates kohtades ei teata meist midagi.

Kaugemal on lihtne oma mainet kiiresti ja just soovitud viisil üles ehitada. Samas Soomes ja Rootsis on inimeste arvamus Eestist kujunenud sajandite jooksul, ja seda on väga raske muuta. Aga võib-olla peitub siin kaudne soovitus: maailm on suur ja miks mitte tugineda oma tugevustele ning vaadata ka kaugemale oma naaberturgudest.

Naaberturgude puhul, mis on logistiliselt palju lihtsamad, on vähemalt oluline teada, mida nad sinust arvavad, ja mitte loota, et väike riik suudab oma mainest täielikult lahti saada. Pigem tuleks leida nendest stereotüüpidest midagi positiivset ja seda oskuslikult ära kasutada.

Paljud Eestis töötavad välismaalased kurdavad tihti, et Eesti kultuur on suletud. Me ei kutsu võõraid oma kodudesse ja pärast tööd ei suhtle. See tekitab välismaalastes üksildustunnet. Kuidas seda muuta?

Esiteks kutsuksin välismaalaste rühmad kokku, et teada saada, mis oleks nende arvates abiks. Tihti on asi väärarusaamades ja eestlased pole sellest teadlikud, sest nende seas see probleemiks ei ole.

Teeksime dilemmapõhiseid töötubasid, kus osalevad nii eestlased kui ka välismaalased. Arutame dilemmat: ühel poolt tahame oma privaatsust säilitada, teiselt poolt tahame olla külalislahked. Kuidas austada privaatsust ja samal ajal parandada külalislahkust välismaalaste suhtes? Kui eestlased võõraid oma koju kutsuda ei taha, siis äkki saaks koos teha trenni või panna lapsed ühisesse huvialaringi? Lahendus peitub paremas dialoogis.

Tule kuula Prof Trompenaarsi esinemist 5. Veebruaril Tartu Ülikoolis konverentsil Bluebird. Registreerumine www.bluebirdconference.com