AJALUGU ⟩ Euroopa Nõukogu nõrgestada üritanud britid tegid kogemata Strasbourgist maailmalinna

Juba 20. jaanuaril taas nädalaks Strasbourgi suunduvad eurosaadikud ja -ametnikud võivad selle kohustuse eest paljuski tänada või «tänada» brittide panust ELi.

Täpsemalt öeldes on nad seal küll esmaspäeva õhtust neljapäeva lõunani, mitte päris terve töönädala nagu europarlamendi algusaegadel. Kuid kohustus 12 korda aastas kogu asjaajamine nädalaks Brüsselist Strasbourgi kolida püsib ning ei paista võimalustki, et kulude kokkuhoiu, keskkonna säästmise või mingi muu asjaolu sunnil europarlamendi kolmes kohas, lisaks kahele eelmainitule ka Luksemburgis, pidamine lõppeks.

Selgitamaks, kuidas sattus Strasbourg üheks Euroopa Parlamendi töökohaks, alustab selle institutsiooni ajaloonõunik Étienne Deschamps hoopis Euroopa Nõukogust, mis ei kuulu ELi institutsioonide hulka.

Kuju Louise Weissi hoone ees. Foto: Mathieu CUGNOT

See oli aastal 1949, kui pärast pikka kauplemist Londonis pakkus Ühendkuningriigi välisminister Ernest Bevin oma Belgia, Hollandi, Iiri, Itaalia, Luksemburgi, Norra, Prantsusmaa, Rootsi ja Taani kolleegidele välja, et NATO kõrvale rajatav inimõiguste ja demokraatia teemadega tegelev Euroopa Nõukogu võiks peakorteri saada Strasbourgi.

«Algul oli räägitud Londonist või Pariisist,» meenutab Deschamps.

«Bevin üllatas kõiki sellega, et pakkus välja Strasbourgi. Tema põhjendus oli, et see on Saksa-Prantsuse leppimise sümbol ja asub keset Euroopat – see tähendab toonast Lääne-Euroopat,» märgib Deschamps. «Prantslased olid üsna üllatunud, aga leidsid, et miks ka mitte.»

See on koht, kus pateetilisemad inimesed tsiteerivad sõna-sõnalt Bevini üllast põhjendust. Deschamps aga lisab ajaloolise tõe: «Tänaseks on arhiivimaterjalidest selgunud, et britid pakkusid Strasbourgi välja, sest nad ei tahtnud tugevat Euroopa Nõukogu. Uue institutsiooni Strasbourgi viimine oli nende viis seda nõrgestada.»

Paul-Henri Spaak, Carlo Sforza, Edouard Herriot, Ernest Bevin ja Robert Schuman 1949. aasta augustis esimesel Euroopa Nõukogu konsultatiivsel assambleel. Foto: Euroopa Parlament

«Ametlik versioon on, et see oli Saksa-Prantsuse lepituse ja sõja lõpu märk. Tegelikult taheti nõrka organisatsiooni, mistap selle peakorter pandi mitte pealinna, vaid väiksesse linna, kus on tilluke lennujaam ja kuhu on väga keeruline pääseda nii Londonist kui ka Põhja- ja Lõuna-Euroopast,» nendib Deschamps ning soovitab ette kujutada, et kui praegugi on paljudest ELi punktidest Strasbourgi saamine keerukas, siis kui palju raskem oli see aastal 1949.

Kaks aastat hiljem panid kuus Lääne-Euroopa riiki aluse veel ühele organisatsioonile, mida loetakse ELi otseseks eellaseks – Euroopa Söe- ja Teraseühendusele. «Söe- ja teraseühendusel olid nõukogu, komisjon – mida toona nimetati kõrgeks ametiks – ja assamblee, mis on tänase europarlamendi eelkäija, ning kohus,» meenutab Deschamps.

Taas kerkis üles küsimus, kuhu peaks paigutuma uue organisatsiooni peakorter. Ühenduse rajamise aluseks olnud Pariisi leppes mingit asukohta kirjas polnud.

Ad hoc kiirlahendus leiti alles 1952. aasta juulis ehk kaks kuud enne, kui söe- ja teraseühendus pidi juba alustama tööd.

Europarlamendi vanemas tiivas, Winston Churchilli nimelises hoones asuv Luigebaar aastal 1985. Foto: Euroopa Parlament

Põhiosa lahendusest tuli Luksemburgilt, kes nõustus praktiliselt kõik ühenduse allinstitutsioonid enda juurde võtma. Välja arvatud assamblee – siin jäi Luksemburg tõrkuma, põhjendusega, et neil pole selle 78-kohalise esinduskogu jaoks sobivat plenaarsaali, kuna nende enda parlamendis on vaid 45 kohta.

Aga vaid 260 kilomeetri kaugusel asus Strasbourg, kuhu juba oli ehitatud maja Euroopa Nõukogu tarbeks, milles omakorda leidus ka üpris alakasutatud plenaarsaal, kuhu kogunes rahvas vaid üks kord kuus üheks nädalaks. Ka tõlkide kabiinid olid seal juba olemas. Nüüd sai see plenaarsaal endale teisegi kasutaja, samuti üheks nädalaks kuus. Assamblee sekretariaat paigutus samas Luksemburgi.

See praktiline lahendus jäi ametlikult fikseerimata järgmiseks 40 aastaks. Et polnud mingit ametlikku dokumenti, mille järgi peaks assamblee kogunema just Strasbourgis või kusagil mujal konkreetses kohas, puudus europarlamendil ka võimalus endale kuhugi püsivalt maja saada.

«Kõik ametnikud töötasid Luksemburgis ja plenaaristung toimus kord kuus Strasbourgis, sest seal oli soodsalt saadaval plenaarsaal,» kirjeldab Deschamps.

Lipud europarlamendi Louise Weissi nimelise hoone ees. Foto: Denis Lomme / Euroopa Parlament

«See on ka põhjus, miks pole mingit harmooniat parlamendi erinevate Strasbourgi hoonete vahel. Need on ehitatud eri aegadel, eri arhitektide plaanide järgi, pidades silmas lühiajalisi poliitilisi ambitsioone, mille juures europarlament oli vaid pealtvaataja,» nendib ajaloolane.

Mäng hakkas aga muutuma 1970ndail, kui Luksemburgi ja Strasbourgi kõrvale tekkis kolmas koht – Brüssel. «See põhjustas totaalse paanika Strasbourgis ja Luksemburgis, sest nad kartsid, et kaotavad ametnike kohad ja plenaaristungid. Tekkis konkurents Strasbourgi, Luksemburgi ja Brüsseli vahel,» sõnab Deschamps.

Sidumaks europarlamenti enda külge otsustasid Strasbourgi linn ja Prantsusmaa parlament 1980ndail, et ehitavad neile uue maja, kus on olemas ka parlamendi oma plenaarsaal – tänaseks Louise Weissi nime all tuntud hoone, mida seob üle Marne au Rhini kanali kulgev klaaskoridor europarlamendi vanemate hoonetega, mis kannavad Briti peaministri Winston Churchilli ning Hispaania diplomaadi ja kirjaniku Salvador de Madariaga nimesid.

Hoone ehitus algas aastal 1991, kui selgus arhitektuurikonkursi võitja – Pariisis baseeruv firma Architecture-Studio, kelle idee põhines Rooma amfiteatri mudelil ja ohtratel arhitektuurilistel tsitaatidel Euroopa ajaloost.

Oma väliskujult meenutab see lihtsamalt öeldes suurt tünni, aga sümboolselt peaks kujutama lõpetamata Paabeli torni, mida kaunistavad taimed sümboliseerivad Semiramise rippaedu ja mille poolikus tähistab avatust järgmistele ELi laienemistele.

Tõsi, pärast 1999. aastat toimunud laienemiste ringid on juba näidanud, et pelgalt viltune tühjalt seisvate postidega katus praktikas ELi laienemist majutama ei passi. Kui Louise Weissi maja inauguratsiooni ajal mahtusid sinna kõigi saadikute kabinetid, siis pärast selle sajandi ELi laienemisringe on mitmed väiksemad fraktsioonid surutud taas kompleksi vanematesse majadesse.

Seest on see maja õhuliste klaasstruktuuride ja sildadega kompleks. Kui väliskülalisele võib Louise Weissi hoone tunduda kui labürint, kus ei saa iial kindel olla, milliselt korruselt järgmisele pääseb, siis arhitektide mõte oli rõhutada hoopis läbipaistvust. Näiteks seda, et nii ajakirjanik kui parlamenti külastav tavakodanik saavad õigel trepil seistes kiigata saadikute kinnisesse baari ja näha, kellega üks või teine deputaat kohtub või kes võtab juba kell 10 hommikul oma esimest õlut. Või ka pakkuda saadikutele seda, et kui maja ees on meeleavaldus, siis nende aknast on raske seda eirata.

Louise Weissi hoone keskel olev agoraa. Foto: Mathieu Cugnot / Euroopa Parlament

Valgusküllasuse kõrval on see maja samas üpris kasinates toonides – nendeks on must, valge, puit ja metall. Ainsateks värvilaikudeks on kõigi baaride põrandail ilutsevad lillevaibad, mille inspiratsiooniks oli üks Prantsusmaa aas, mille üks maja arhitektidest üles pildistas ja hoone põrandakatteks kududa lasi.

Hoone keskel on siseõu, mis kannab Agoraa nime. Selle mõte oli viide vanade kreeklaste turuplatsidele, kus rahvas käis vabalt poliitikat arutamas. Algselt pääseski rahvas ka europarlamendi agoraale vabalt sisse – seal käisid nii lasteaialapsed, saksa jalgrattaturistid kui siseõue akustikat nautinud laulukoorid, kes soovisid esineda nende akende taga tööd teinud eurosaadikutele.

Pärast mitmeid islamistlikke terrorirünnakuid, millest ei jäänud puutumata ka Strasbourgi linn, pandi sissepääs europarlamendi Agoraale siiski kinni. Nüüd saavad sinna vaid turvakontrolli läbinud töötajad, ajakirjanikud ja kutsutud külalised.

Tänane europarlamendi Strasbourgi kompleksi keskne ehitis õnnistati sisse aastal 1999.

Lõpuks Prantsuse sufražeti ja gaullisti Weissi auks nimetatud hoone pidanuks algsete plaanide järgi kandma Euroopa esimese aukodaniku Jean Monnet’ nime.

Claudia Roth Foto: Euroopa Parlament

Uue maja nime küsimust arutasid omavahel 1998. aastal europarlamendi fraktsioonide juhid. Nende seas oli roheliste sakslannast liider Claudia Roth, kes juhtis tähelepanu paradoksile, et kõigil senistel europarlamendi hoonetel on meeste nimed, aga pool rahvastikust on tegelikult naised, äkki võiks nüüd ühe maja ka naise auks nimetada?

Rothile sekundeeris seepeale sotside grupi britist juht Pauline Green, kes tõi välja, et Jean Monnet’ nime kannab juba üks Euroopa Komisjoni hoone Luksemburgis.

Roth oli koosolekule saabunud juba terve nimekirjaga võimalikest naistest, kelle auks võiks maja nimetada. Sõelale jäid neist kaks prantslannat – Louise Weiss ja Simone Veil, mõlemad paremtsentri esindajad, mis ilmselt aitas vasakpoolsetel seda ideed edendada.

Et europarlamendi esimene valitud president Veil oli tol hetkel veel elus, langes au lõpuks Weissile – oma elu naiste õiguste ja rahu eest võitlemisele pühendanud poliitikule. Weissist sai vanim eurosaadik aastal 1979, kui Veilist sai Euroopa Parlamendi president. Weiss ka suri selles ametis aastal 1983, kui tal oli vanust 90 aastat.

Simone Veili nime kandev ehitis lisandus Euroopa Parlamendi Strasbourgi kompleksi aastal 2022 ehk viis aastat pärast tema surma. Seda taas Prantsuse riigi ja Strasbourgi linna algatusel, kes otsustasid, et ehitavad Louise Weissi hoone ette uue moodsa maja, mida pakuvad naeruväärse hinnaga europarlamendile. Aga tingimusel, et see kohustub omalt poolt kolima töökohti Brüsselist ja Luksemburgist Prantsusmaale.

«Prantslaste jaoks oli see viis tagada, et nad saavad hoida europarlamendi Strasbourgis ja sinna isegi inimesi juurde. See on raha ja prestiiži küsimus kõigile kolmele linnale. Ükski neist ei anna alla, kõik tahavad endale hoida, mis neil on,» kinnitab Deschamps.

Europarlamendi maja on täis erinevaid arhitektuurilisi tsitaate: Leonardo da Vinci spiraaltrepi eeskuju näeb tähtsate külaliste sisenemistee kohal. Foto: Geneviève Engel / Euroopa Parlament

Sellega, et europarlament ja Strasbourg said ka paberil kokku laulatatud, oli aga taas seotud Ühendkuningriik. Just nende eesistumise ajal aastal 1992 toimus ülemkogu Edinburgh’s, kus lepiti kokku, et Euroopa Parlament jääb Strasbourgi ja suurem osa nende sekretariaadist Luksemburgi.

Kui Deschampsilt küsida, mis juhtuks, kui europarlament ühel hetkel enam Strasbourgis ei koguneks, usub ta, et see oleks nende rahvusvahelise nähtavuse mõttes katastroof.

Europarlamendi kutsel leidis tee Strasbourgi ka Briti legendaarne peaminister Margaret Thatcher. Foto: Euroopa Parlament

«Kui sul on Euroopa Parlament, tähendab see, et aasta jooksul väga sageli tulevad sinna rahvusvahelised superstaarid – paavst, USA president, Lech Walesa, Inglise kuninganna,» selgitab ta. «See toob raha, nähtavust, VIPe. See tähendab palju raha mitte ainult linnale. Iga kuu toob see kõvasti raha hotellidele, restoranidele, Airbnb korteritele.»

«Juba 1960ndail võttis Euroopa Parlament vastu resolutsioone, mis kutsusid Strasbourgi hülgama. Aga selles ei jõutud kunagi kokkuleppele, sest sellise otsuse peab Euroopa Ülemkogu langetama ühehäälselt ning Prantsusmaa ei alistu ses küsimuses iial. Ega ka Belgia või Luksemburg,» usub Deschamps.

See tähendab, et muidu Brüsselis töötaval Euroopa Parlamendil on kohustus korraldada 12 istungit aastas Strasbourgis. 2011. aastal üritas europarlament ise sellest pisut kõrvale hiilida sellega, et tõstis mõlemad oktoobrikuised Strasbourgi istungid ühele nädalale, vähendades sellega sinna ja tagasi reisimist 12 korralt 11 korrale aastas.

Vaade europarlamendi plenaarsaalile Euroscola kohtumise ajal. Foto: Michel Christen / Euroopa Parlament

Seepeale andis Prantsuse riik europarlamendi Euroopa Kohtusse ja võitis. Nimelt jäi prantslastele õigus, et europarlamendil endal pole võimalust määrata, kui sageli ja kus nad kogunevad. Seda peavad otsustama liikmesriikide liidrid Euroopa Ülemkogu ühehäälselt, viimases on aga kindel Prantsusmaa vastuseis.

Ei lugenud majanduslikud argumendid, nagu näiteks see, et 2012. aasta seisuga kulus europarlamendil 12 miljonit eurot aastas selleks, et pidada üleval hoonet, mida nad kasutasid vähem kui 300 päeva aastas. Ega roheliste poolt tulnud märkus, et 12 korda aastas rohkem kui 700 saadiku ja 3000 ametniku Strasbourgi lennutamine lisab 20 000 tonni süsinikuheiteid.

Üks sildadest Louise Weissi hoones. Foto: Geneviève Engel / Euroopa Parlament

Deschampsi sõnul on viimase kümnendi jooksul siiski püütud kasutada europarlamendi Strasbourgi plenaarsaali ka teisteks üritusteks. Näiteks koguneb seal EYE – European Youth Event, kus noored arutavad Euroopa tulevikku ja demokraatia seisu. Samuti käib Strasbourgis Euroscola programm, kus Euroopa koolinoored saavad harjutada europarlamendi toimimist.

Sahharovi preemiaga pärjatud Nelson Mandela kohtumas europarlamendi presidendi Simone Veiliga. Foto: Postimees

Enamasti on hoone siiski tühi, sest seal ürituste korraldamine on keerukas. «Seal peab olema turvateenistus, mis kontrollib lennujaama tasemel kõiki sisenejaid, seejärel tuleb plenaarsaali koristada järgmiseks plenaaristungiks,» nendib Deschamps. «Oleks mõistlikum seda maja sagedamini kasutada, sest see on rahva raha eest kinni makstud, aga see ei ole niisama lihtne.»

Kui küsida, kuidas võiksid olla lood Euroopa Nõukogu saaliga samas linnas, oletab ajaloolane, et seal on lugu veel hullem. Kuigi märgib sinna juurde, et talle tolle organisatsiooni 1977. aastal inaugureeritud maja arhitektuuriliselt väga meeldib.

Nagu meeldib iga päev europarlamendi Luksemburgi majas töötavale Deschampsile ka võimalus käia Strasbourgis. Ta ei kuulu nende ametnike sekka, kes peaksid sinna reisima iga täiskogu istungi ajaks.

Vaade europarlamendi maja tagumistele hoonetele, taustal Louise Weissi maja. Foto: Mathieu CUGNOT

«Strasbourg on see koht, kus sa tunned, et asjad toimuvad,» iseloomustab ta tolles majas valitsevat õhkkonda. «Sinna lendavad kohale ka ajakirjanikud, lobistid, volinikud, nende kabinetiliikmed, eesistujariigi ametnikud ja ministrid.»

«Plenaaristung on nagu teater, kus kõigil on oma roll mängida,» jutustab Deschamps. «Kui sa oled näiteks Eesti saadik ja teisipäeva hommikul kell 10.25 on sinu kord võtta plenaaristungil sõna, siis sa tead, kui kaua sul aega on ja su etteaste on juba ette valmistatud.»

Deschampsile meeldib see tunne, mis tekib, kui korraga on kogu linnas valdavalt eurosaadikud ja -ametnikud – trammides, hotellides, õhtuti restoranides. «Brüsselis see nii pole, nad kaovad suuremasse linna ära,» ütleb ta.

Kui uurida ajaloolaselt, mis on tema lemmikkoht Strasbourgi kompleksis, nimetab ta kohe Luigebaari – vanas Winston Churchillis asuvat kanalivaatega söögi- ja joogikohta. «See on europarlamendi köögipool. Sa lähed sinna ja võid olla kindel, et kuuled paljusid mitteametlikke uudiseid ammu enne kolleege,» kirjeldab ta. «Ja loomulikult on see ka koht, kus olla, kui tahad teha pisut lobitööd.»

Samal teemal

Eurovalimised 2024

31. detsember 2024

AJALUGU ⟩ Õnnelik õnnetus Strasbourgis paljastas katastroofiohu Brüsselis

Samal teemal

Eurovalimised 2024

31. detsember 2024

AJALUGU ⟩ Merkelit vaenanud Helmut Kohli lesk üritas teda matustel asendada Orbániga