Euroopa Parlamendi süda Brüsselis on praegusel kohal tuksunud vaid kolm kümnendit ning selle aja kestel on kompleksi kerkinud aina uusi hooned, kui selle asemel et lõpuks valmis saada, asutakse peatselt hoopis otsast peale ehitustööde kallale.
Kunagise pruulikoja kohale ja varasema loomaaia kõrvale kerkinud nn Espace Léopoldi hoonekompleksis sagib iga päev koos eurosaadikute, nende abide, ametnike ning külalistega ehk isegi rohkem kui 10 000 inimest, mis siis et Brüsselisse hiilis Euroopa Parlamendi töö kese 1990. aastatel peaaegu et salamisi.
Kuna EL pole kunagi suutnud leppida kokku vaid ühes töökohas parlamendile, siis täiskogu istungiteks sõidetakse tuhandete inimeste kaupa ikka iga kuu Prantsusmaale Strasbourgi, samas kui suurem osa asjaajamisest käib tegelikult Belgia pealinnas, kus paiknevad ka teised tähtsamad euroasutused. Kui viimaks Brüsseli Léopoldi linnaosas 1980. aastate lõpus aga kopp maasse löödi, polnud kõik parlamendi tööd puudutavad tüliküsimused veel lõpuni ära vaieldud, mistap ehitasid kongressikeskuse nime all, kuid mitteametlikult juba parlamendi jaoks, tulevase kompleksi esimest hoonet hoopis üheskoos pangandusettevõtted Société Générale de Belgique ja BACOB.
Euroopa Parlamendi hooned Espace Léopoldi kompleksis
Paul-Henri Spaaki hoone
Aastatel 1989–1993 kerkinud maja valmis arhitekt Michel Boucquillon’ kavandi järgi. Kui autori enda veebilehe kohaselt peaks hoone ovaalne kuju sümboliseerima liitu, siis Brüsseli elanikele meenutas see tuntud valgehallitusjuustu karpi, mistõttu on nad ristinud maja selle järgi Caprice des Dieux’ks ehk Jumalate Kapriisiks – mõne kõneleja suus viitab nimi aga ka selle asukate väidetavale privilegeeritud staatusele.
Hoones asub istungisaal eurosaadikutele, Euroopa Parlamendi presidendi tööruumid ja pressikeskus.
Belgia riigimehe Paul-Henri Spaaki nime sai hoone 1999. aastal. Spaak oli Belgia välis- ja peaminister teise maailmasõja eel, kuulus sõja ajal eksiilis moodustatud valitsusse ning oli pärast sõda taas peaministri ametis. Lisaks oli ta esimene, kes pidas ÜRO Peaassamblee presidendi ametit, nagu oli ta ka ELi eelkäijaks olnud Euroopa Söe- ja Teraseühenduse ühisassamblee ehk sisuliselt parlamendi esimene president, misjärel jõudis ta olla veel ka NATO peasekretär.
Altiero Spinelli hoone
Veel enne Spaaki hoone valmimist algas 1991. aastal kompleksi suurima ehitise, hiljem Itaalia poliitiku Altiero Spinelli nime saanud maja püstitamine. Selles 1998. aastal kasutusele võetud majamürakas, mis on Kreeka endise peaministri Konstantinos Karamanlise nime kandva silla abil ühendatud Spaaki hoonega, paiknevad eurosaadikute ja nende abide kabinetid ja Euroopa Parlamendi fraktsioonide tööruumid, aga ka kohvikud ja poed.
Majale nime andnud Altiero Spinellit loetakse sarnaselt Paul-Henri Spaakile ELi rajajate hulka. Teed poliitikas kommunistina alustanud Spinellist sai aastatega veendunud Euroopa föderalist, kes sõnastas esmalt oma mõtted teise maailmasõja ajal vangistuses koos aatekaaslastega koostatud manifestis ning püüdis neid hiljem viia ellu Itaalia parlamendisaadiku, Euroopa Parlamendi liikme ja Euroopa Komisjoni volinikuna.
Tema koostatud ELi asutamise leppe mustand ehk nn Spinelli plaan sai hiljem aluseks ühisturu loomisele ja 1992. aasta Maastrichti leppele, millega asutatigi EL.
Willy Brandti ja József Antalli hooned
Saksamaa teise maailmasõja järgse poliitika suurkuju, pikaaegse liidukantsleri Konrad Adenaueri nime kandev ringikujuline sild viib kahte Espace Léopoldi hoonekompleksi kõige uuemasse ehitisse, millest 2007. aasta suvel kasutusele võetud maja kannab Saksa sotsist valitsusjuhi ning Lääne- ja Ida-Euroopa taasühendamise eestkõneleja Willy Brandti nime, ning 2008. aastal valminud maja on saanud nime Ungari esimese demokraatia taastamise järgse peaministri József Antalli järgi, kes juhtis oma riiki ELi ja NATO suunas.
Antalli hoones on mitu suurt tõlkevõimalusega konverentsiruumi, Brandti hoones tegutseb aga osa fraktsioone ja Euroopa Parlamendi välissuhete eest vastutavad ametnikud.