Päevatoimetaja:
Sven Randlaid
+372 666 2387
Saada vihje

Juskui Tallinn: europarlamendi Brüsseli kompleks ei saa kunagi päriselt valmis

Vaade õhust Euroopa Parlamendi hoonetekompleksile Brüsselis. Foto: Simon Schmitt / Global View / Euroopa Liit / Euroopa Parlament
Copy

Euroopa Parlamendi süda Brüsselis on praegusel kohal tuksunud vaid kolm kümnendit ning selle aja kestel on kompleksi kerkinud aina uusi hooned, kui selle asemel et lõpuks valmis saada, asutakse peatselt hoopis otsast peale ehitustööde kallale.

Kunagise pruulikoja kohale ja varasema loomaaia kõrvale kerkinud nn Espace Léopoldi hoonekompleksis sagib iga päev koos eurosaadikute, nende abide, ametnike ning külalistega ehk isegi rohkem kui 10 000 inimest, mis siis et Brüsselisse hiilis Euroopa Parlamendi töö kese 1990. aastatel peaaegu et salamisi.

Kuna EL pole kunagi suutnud leppida kokku vaid ühes töökohas parlamendile, siis täiskogu istungiteks sõidetakse tuhandete inimeste kaupa ikka iga kuu Prantsusmaale Strasbourgi, samas kui suurem osa asjaajamisest käib tegelikult Belgia pealinnas, kus paiknevad ka teised tähtsamad euroasutused. Kui viimaks Brüsseli Léopoldi linnaosas 1980. aastate lõpus aga kopp maasse löödi, polnud kõik parlamendi tööd puudutavad tüliküsimused veel lõpuni ära vaieldud, mistap ehitasid kongressikeskuse nime all, kuid mitteametlikult juba parlamendi jaoks, tulevase kompleksi esimest hoonet hoopis üheskoos pangandusettevõtted Société Générale de Belgique ja BACOB.

Euroopa Parlamendi hooned Espace Léopoldi kompleksis

Euroopa Parlamendi kompleksi Paul-Henri Spaaki hoone.
Euroopa Parlamendi kompleksi Paul-Henri Spaaki hoone. Foto: Alain Rolland / Euroopa Parlament

Paul-Henri Spaaki hoone

Belgia riigimees Paul-Henri Spaak.
Belgia riigimees Paul-Henri Spaak. Foto: Euroopa Liit / Euroopa Parlament

Aastatel 1989–1993 kerkinud maja valmis arhitekt Michel Boucquillon’ kavandi järgi. Kui autori enda veebilehe kohaselt peaks hoone ovaalne kuju sümboliseerima liitu, siis Brüsseli elanikele meenutas see tuntud valgehallitusjuustu karpi, mistõttu on nad ristinud maja selle järgi Caprice des Dieux’ks ehk Jumalate Kapriisiks – mõne kõneleja suus viitab nimi aga ka selle asukate väidetavale privilegeeritud staatusele.

Hoones asub istungisaal eurosaadikutele, Euroopa Parlamendi presidendi tööruumid ja pressikeskus.

Belgia riigimehe Paul-Henri Spaaki nime sai hoone 1999. aastal. Spaak oli Belgia välis- ja peaminister teise maailmasõja eel, kuulus sõja ajal eksiilis moodustatud valitsusse ning oli pärast sõda taas peaministri ametis. Lisaks oli ta esimene, kes pidas ÜRO Peaassamblee presidendi ametit, nagu oli ta ka ELi eelkäijaks olnud Euroopa Söe- ja Teraseühenduse ühisassamblee ehk sisuliselt parlamendi esimene president, misjärel jõudis ta olla veel ka NATO peasekretär.

Euroopa Parlamendi kompleksi Altiero Spinelli hoone.
Euroopa Parlamendi kompleksi Altiero Spinelli hoone. Foto: Alain Rolland / Euroopa Parlament

Altiero Spinelli hoone

Itaalia poliitik Altiero Spinelli 1977. aastal.
Itaalia poliitik Altiero Spinelli 1977. aastal. Foto: Euroopa Ühendused

Veel enne Spaaki hoone valmimist algas 1991. aastal kompleksi suurima ehitise, hiljem Itaalia poliitiku Altiero Spinelli nime saanud maja püstitamine. Selles 1998. aastal kasutusele võetud majamürakas, mis on Kreeka endise peaministri Konstantinos Karamanlise nime kandva silla abil ühendatud Spaaki hoonega, paiknevad eurosaadikute ja nende abide kabinetid ja Euroopa Parlamendi fraktsioonide tööruumid, aga ka kohvikud ja poed.

Majale nime andnud Altiero Spinellit loetakse sarnaselt Paul-Henri Spaakile ELi rajajate hulka. Teed poliitikas kommunistina alustanud Spinellist sai aastatega veendunud Euroopa föderalist, kes sõnastas esmalt oma mõtted teise maailmasõja ajal vangistuses koos aatekaaslastega koostatud manifestis ning püüdis neid hiljem viia ellu Itaalia parlamendisaadiku, Euroopa Parlamendi liikme ja Euroopa Komisjoni volinikuna.

Tema koostatud ELi asutamise leppe mustand ehk nn Spinelli plaan sai hiljem aluseks ühisturu loomisele ja 1992. aasta Maastrichti leppele, millega asutatigi EL.

Euroopa Parlamendi kompleksi József Antalli hoone.
Euroopa Parlamendi kompleksi József Antalli hoone. Foto: Alain Rolland / Euroopa Parlament

Willy Brandti ja József Antalli hooned

Ungari peaminister József Antall 1990. aastal.
Ungari peaminister József Antall 1990. aastal. Foto: Euroopa Liit / Euroopa Parlament

Saksamaa teise maailmasõja järgse poliitika suurkuju, pikaaegse liidukantsleri Konrad Adenaueri nime kandev ringikujuline sild viib kahte Espace Léopoldi hoonekompleksi kõige uuemasse ehitisse, millest 2007. aasta suvel kasutusele võetud maja kannab Saksa sotsist valitsusjuhi ning Lääne- ja Ida-Euroopa taasühendamise eestkõneleja Willy Brandti nime, ning 2008. aastal valminud maja on saanud nime Ungari esimese demokraatia taastamise järgse peaministri József Antalli järgi, kes juhtis oma riiki ELi ja NATO suunas.

Antalli hoones on mitu suurt tõlkevõimalusega konverentsiruumi, Brandti hoones tegutseb aga osa fraktsioone ja Euroopa Parlamendi välissuhete eest vastutavad ametnikud.

Ovaalse kujuga kompleksi vanim maja, kus asub ka Brüsselis toimuvate parlamendiistungite saal, on aga ELile peavalu teinud juba rohkem kui kümnendi – samal ajal, kui europarlament on aina ehitanud saadikutele ja personalile juurde uusi ja moodsamaid töökohti, on Belgia poliitikalegendi Paul-Henri Spaaki nime kandev maja ajahambast pureda saanud. Seejuures pole asi isegi mitte vaid natuke kulunud väljanägemises, vaid vahepeal muutus see lausa ohtlikuks.

Nimelt avastati 2012. aasta suvel istungisaali laetalades mõrad, mis tõi kaasa pika remondi ja sundi parlamenti rohkem kui aasta mujal töötama.

Lisaks sellele on hoones ikka ja jälle olnud lekkeid ning töötajad on pidanud talviti nuputama, kuidas kõledas toes veri sõrmedes liikumas hoida.

Ligi pool miljardit maksev remont

Juba 2018. aastal oli Euroopa Parlamendi toonase presidendi Antonio Tajani ja tema 14 asetäitja laual ülesanne otsustada, kas renoveerida Spaaki hoone või saata tolleks hetkeks napp veerandsada aastat vana maja pensionile, lammutada ja ehitada selle asemele päris uus. Toona aga pani parlamendi juhtkond otsuse lihtsalt ootele.

Vahepealsest kõpitsemisest hoolimata polnud aga parlamendil pääsu sellest, et langetada umbes aasta tagasi lõpuks otsus päriselt ehitustööde kallale asuda.

Vaade Euroopa Parlamendi hoonekompleksile Brüsselis.
Vaade Euroopa Parlamendi hoonekompleksile Brüsselis. Foto: Alain Rolland / Euroopa Parlament

«Pärast aastakümneid kestnud kasutamist vajab see nüüd põhjalikku renoveerimist, et tagada hoone vastavus nüüdisaegsetele tehnilistele, majanduslikele, keskkonna- ja turvalisusega seotud nõuetele ning et see jääks ka tulevikus funktsionaalseks ja jätkusuutlikuks,» selgitas Postimehele Euroopa Parlamendi pressiesindaja üksuse juhataja Delphine Colard. «Parlamendi juhatuse 2023. aasta detsembris heaks kiidetud renoveerimiskava keskendub hoone keskkonnasõbralikuks ja energiatõhusaks muutmisele viisil, mis vastab ülemaailmselt tunnustatud jätkusuutlikkuse standarditele.»

Ettevalmistused renoveerimiseks algavad tuleval aastal, kuid varem maja nüüdisajastamiseks korraldatud arhitektuurikonkursi võidutöö, mis muu hulgas nägi ette katuseaeda, siiski käiku ei lähe. «Eesmärk on moderniseerida Spaaki hoone, säilitades samal ajal selle algse arhitektuurse disaini ja tagades, et see on jätkuvalt funktsionaalne ruum parlamentaarse tegevuse jaoks,» selgitas Colard.

Mullu paika pandud plaanide kohaselt peaks renoveerimine minema maksma umbes 470 miljonit eurot. Läinud kümnendil, kui debatt maja tuleviku üle käis, arvutas Politico välja, et Spaaki hoone ehitus läks algselt praeguses vääringus maksma pisut üle ühe miljardi euro, samas kui parlament omandas selle 1990. aastate keskel 303 miljoni euro eest.

Kui katusemõrade avastamine ja sellele järgnenud hädaremont paiskas kümmekond aastat tagasi parlamendi töö pea peale, siis Colard’i sõnul nüüd Spaaki maja täieliku renoveerimise käigus suuremat segadust tekkida ei tohiks.

Euroopa Parlamendi hoonekompleksi keskel asuv väljak Brüsselis.
Euroopa Parlamendi hoonekompleksi keskel asuv väljak Brüsselis. Foto: Alain Rolland / Euroopa Parlament

Spaaki majja ei pääse saadikud ja personal plaani kohaselt alates 2027. aastast ja istungisaal jääb suletuks umbes 18 kuuks. «Täiskogu istungid toimuvad endiselt Brüsselis. Parlament töötab alternatiivsete lahenduste kallal, et tagada oma seadusandliku, eelarve- ja kontrollitöö järjepidevus,» lisas kõneisik.

Muutused on aga Brüsseli hoonekompleksi osaks olnud kogu selle aja, mis europarlament on seal töötanud. Samal ajal kui Spaaki hoone «vanaks» jäi, kerkis selle kõrvale uusi ja moodsamaid tööpaiku. Colard’i sõnul tõi eriti suure kohendamisvajaduse kaasa 2004. aasta laienemine, kus lisaks Eestile liitus ELiga korraga veel üheksa maad.

Eestit meenutavad kunst ja klaver

Uute maade lisandumine ELi ei tähenda siiski vaid nende saadikutele istungisaalis koha ja majas kabineti leidmist. Iga liikmesmaa jätab europarlamendi kompleksile ka kultuurilise jälje.

Selle üheks kõige silmapaistvamaks väljenduseks on Euroopa Parlamendi kaasaegse kunsti kollektsioon, mis oli esimese otsevalitud parlamendi koosseisu presidendi Simone Veili südameprojekt. «Ta oli teadlik kunsti kultuurilisest ja kommunikatiivsest jõust ning püüdis koondada 1980. aastal Euroopa Majandusühenduse moodustanud kümne liikmesriigi kunstiteoseid. Kollektsioon on algusest peale olnud inspireeriv peegeldus kaasaegsest Euroopa loomingust, jäädvustades kontinendi visuaalse pärandi pidevalt muutuvat «siin ja praegu» hetke,» selgitas Colard.

«Inspireeriv on töötada kohas, millel on side inimestega, keda see teenib. Iga päev on tunne, nagu oleksin Euroopa ristteel.»

Euroopa Parlamendi kõneisik Delphine Colard

Eesti kunstnikest on kollektsioonis esindatud Edith Karlson, Alice Kask, Kaido Ole, Jaan Elken ja Flo Kasearu.

Euroopa Parlamendi keele- ja kultuuripaabeli olemusest annab hästi aga aimu Kase ühe teosega seotud lustakas seik.

2001. aastal valminud maal, mis kujutab igale elus kord ahju või pliiti kütnud inimesele igati tuttavat siibrit, tekitas Euroopa Parlamendi kollektsiooni jõudes parajat segadust, sest teadaolevalt olla osavad eurotõlgid pannud teose nimeks inglise keeles «Bedpan». Tõesti, see tõlge võib teatud oludes igati korrektne olla, sest eesti keeles tähistab ju siiber ka haiglas pruugitavat ööpotti, kuid Kase nime «Siiber» kandval teosel pole seda kindlasti kujutatud. Lõpuks siiski eesti keelt mõistvate inimeste abiga sai maali nimeks ka inglise keeles märksa asjakohasem «Chimney damper».

Kunsti kõrval meenutab Eestit Brüsseli europarlamendi hoone Spaaki majas ka Estonia klaver, millel aeg-ajalt antakse kontserte. Selle kinkis Eesti ühendusele enda 90. aastapäeval.

Estonia klaver Brüsselis Euroopa Parlamendi hoones.
Estonia klaver Brüsselis Euroopa Parlamendi hoones. Foto: Berit Nuka

Balti riikide saadikud armastavat aga oma külalistele näidata Altiero Spinelli hoone seinal paiknevat mälestustahvlit Balti ketile, mis avati 2013. aastal. Ka selle juures kulgev koridor, mida muu hulgas ääristavad söökla, jõusaal ja poed, kannab Balti keti nime.

Balti keti mälestusmärk Euroopa Parlamendi hoones Brüsselis.
Balti keti mälestusmärk Euroopa Parlamendi hoones Brüsselis. Foto: Berit Nuka

Kui küsida aga kõneisikute tööd juhtivalt Colard’ilt, mis on tema lemmikpaigad Brüsseli linnas justkui omaette linna moodustavas europarlamendi kompleksis, pööras ta esmalt pilgu õue, loetledes üles kõigi hoonete keskel asuva esplanaadi, kus saalivad pidevalt ringi inimesed, ning justkui selle vastandina kohe Spaaki hoone külje all asuva Kodanike aia, mis on tilluke roheline oaas linnakärast eemal. «Kodanike aed võib olla ka suurepärane koht põgenemiseks, kui on vaja hetke mõtlemiseks või hinge tõmbamiseks,» leidis ta.

Mis ei tähenda, et ta ei naudi istungisaali ümbruses asuvate kohvikute kära. «Need on ideaalsed kohad, kus teha paus, kohtuda mõne ajakirjanikuga ja ammutada atmosfääri paigas, kus Euroopa ärkab tõesti ellu,» lisas Colard.

Parlamendi kõneisiku sõnul tasub meenutada, et 27 liikmesmaa saadikute ja ametnike kõrval on hoones iga päev sagimas hulk külalisi – õpilased, aktivistid, kodanikuühiskonna esindajad –, mis tähendab, et lihtsalt seaduste vastu võtmise kõrval on tegemist ka kohaga, kus saab oma hääle kuuldavaks teha. «Inspireeriv on töötada kohas, millel on side inimestega, keda see teenib. Iga päev on tunne, nagu oleksin Euroopa ristteel. Mitmekesisus, koostöö ja eesmärgitaju teevad sellest dünaamilise ja motiveeriva keskkonna,» rõhutas Colard.

Tagasi üles