/nginx/o/2024/09/20/16368157t1h5039.jpg)
Maailm väljaspool nende piire paistab olevat jõudnud uude globaalsesse murrangusse, nagu oli lääne tsivilisatsioon 1944/45. vahetusel. Selle olemusest ja tagajärgedest saame selgema ettekujutuse alles aastate möödudes, kuid on selge, et maailma ei ole võimalik lihtsalt tagasi suruda vanadesse raamidesse, kirjutab Eesti Mälu Instituudi juhatuse liige Meelis Maripuu. Lugu ilmub Eesti Mälu Instituudi ja Postimehe koostööprojekti «Saatuseaasta 1944» raames.
Mis meist saab – on kõikide eestlaste küsimus. Kas võime kord vabadena pöörduda kodumaale tagasi või tuleb jäädagi võõrsile. Poliitiline taevas on ikka veel liiga ähmaselt segane selleks, et sealt midagi kindlat ennustada (Gustav Ränk, 11. detsember 1944, Stolp Ekeby laager Rootsis).
1944. aasta lõpuks oli suur sõda Eestimaa pinnal lõppenud, viimse maalapina olid punaarmeelased vahetult jõulude eel sakslaste lahkumise järel jõudnud ka Ruhnu. Euroopa veel ootas oma lahendust, kuid tagantjärgi tarkusena saab öelda, et meie jaoks oli liisk juba langenud: ees ootas aastakümnetepikkune eksperiment, mille käigus Vene impeerium püüdis meid kommunismi kõlavate loosungite all endasse sulatada.
Meenutame Nõukogude Liidu Eestile tekitatud kannatusi ja kahju. 80 aastat tagasi Eestis toimunu ja praegu Ukrainas toimuv võib meid taas ohustada, kui me ei mäleta oma minevikku.
Mis olid meie inimeste valikud? Kümned tuhanded kaasmaalased püüdsid surmaohte trotsides saabuva Punaarmee ees kodumaalt lahkuda. Ise sündmuste keskel olles on võrratult raskem aduda suurt pilti, milliste maailmaajalooliste sündmuste keerisesse ollakse satutud. Sellegipoolest oli toonases Eesti ühiskonnas järjest selgem arusaam, et lõppev aasta määrab meie saatuse pikemaks ajaks, ilma et me riigi või ühiskonnana selles ise oluliselt kaasa rääkida saaks. Oli küll veel lootusi, mida ergutasid tagant aeg-ajalt levivad kuulujutud, kuid paraku jäi see kõik valge laeva uneluseks.
Omalaadse kompensatsioonina ülemäärasele poliitilisele vaoshoitusele Nõukogude okupatsiooni kehtestamisel 1940. aastal kuulutasid vähesed Nõukogude repressioonidest pääsenud poliitikud septembris 1944 Otto Tiefi valitsuse moodustamisega välja vabariigi taastamise. Selle sammu poliitiline mõju jäi küll tagasihoidlikuks, ent ometigi näidati sellega oma moraalset valikut toonases rahvusvahelises olustikus, püüdes taastada demokraatlikku riigikorda. Seonduva jooksva sündmusena avaldas suurimat mõju vast hoopis loetud päevadeks Pika Hermani tippu tõusnud sinimustvalge lipp. See emotsionaalne sündmus võis viimasel hetkel kallutada paljusidki põgeneda kavatsevaid inimesi loobuma Tallinna sadamas Saksa laevadele asumast. Väga vahetu oli valitsuse väljakuulutamise mõju muidugi meestele, kes nõustusid sellesse kuuluma. Kodumaalt põgenemise ebaõnnestumine muutis nad siin Nõukogude NKVD enim tagaotsitavateks vaenlasteks.
Paigale jäänud rannarahva mälestustes on senini pildid rannamändide küljes rippuvatest koolnutest, põgenikud, kes rannale mahajäänuina ei näinud enam muud lahendust.
Kuna oma riiki, mille ees oleks võinud olla kohustusi, de facto ei eksisteerinud, jäi inimestel eelkõige mõelda vaid iseenda ja oma pere saatusele. Salajane lahkumine kodumaalt oli alanud juba eelnevate aastate jooksul, kuid massiliseks muutus see augustis-septembris 1944. Eestimaa randades vaatas sel sügisel lootusrikkalt Rootsi poole märksa rohkem silmapaare, kui oli neid, kes paatides või laevadel endale koha leidsid. Rannad olid täis maha jäetud kraami, mahajäänuid haaras hirm ja ahastus uute repressioonide ees. Paigale jäänud rannarahva mälestustes on senini pildid rannamändide küljes rippuvatest koolnutest, põgenikud, kes rannale mahajäänuina ei näinud enam muud lahendust.
Inimestel polnud illusioone, mida tulevik kodumaal toob. 1940/1941. aasta terror oli kõigil värskelt meeles ning Venemaalt tagasi pöördunud eesti sõjameeste sealsed kogemused ei tõotanud midagi paremat – ennustati massilisi «puhastusi» ja kolhooside loomist. Võõrsile jõudnud ning kodumaale jäänud inimeste vahel side katkes, teadmatus ning mure eemal olijate pärast näris kõigi hinge. Uus stabiilsus saabus alles aastate möödudes, kui tekkis võimalus (küll Nõukogude režiimi kontrolli all) ühenduse pidamiseks läbi raudse eesriide. Vaatamata perekondlikele sidemetele muutusid vastastikused hinnangud kodumaalt lahkunute ja siia jäänute vahel aastakümneteks ideoloogilise võitluse lahinguväljaks, mille järelmõjud pole kadunud tänini. Ikka veel püütakse aeg-ajalt tõstatada vastuseta küsimust: kes on õigem eestlane!? On selge, et olud ja võimalused olid erinevad, kuid nii ühel kui teisel tuli sõjajärgsetel aastatel üle elada raskeid aegu ja rajada uut elu.
1944. aasta lõpus sõltus põgenike olukord väga otseselt sellest, kas jõuti tõotatud maale Rootsi või lahkuti koos sakslastega. Sõjast eemale jäänud Rootsi suhteline heaolu vastandus teravalt Saksamaa oludele, kus elati jätkuvalt sõja oludes ja aina lähemale rulluva rinde hirmus. Samavõrd vastandus rootslaste abistav-toetav hoiak sakslaste pigem alavääristavale ja tõrjuvale hoiakule, mis jätkus ka pärast sõja lõppu. Mõlemat põgenike gruppi ühendas valu ja teadmatus kodumaale jäänud lähedaste pärast. Rootsi põgenikelaagrites oma edasist saatust ootavad inimesed tundsid end kohati ebaeetiliste priileiva sööjatena, kel tuba soe ja kõht täis, kuid koju jäänud pereliikmete pärast kardeti kõige hullemat. Mõttes oldi valmis, et kodumaal on alanud punane terror, nii nagu see oli olnud 1941. aastal. Ja nad ei eksinud!
Saksamaale jõudnute jaoks ei olnud veel midagi kindlat, oldi vaid saadud rindest kaugemale, kuid sõjaoht oli endiselt nende peade kohal. Lisaks murele koduste pärast tuli muretseda ka iseendi julgeoleku pärast. Põgenikke ei jälgitud küll sellise rangusega kui vange, kuid poliitiline järelevalve oli ka nende üle ning elu- ja töötingimused ei pruukinud teinekord oluliselt erineda vangide omast.
Ees ootav Saksamaa kaotus oli selge, kuid enamik põgenikel oli siiski lootus, et kodumaalt lahkumine on vaid ajutine ning Saksamaa purustamise järel pöörduvad lääneriigid Venemaa vastu. Selliseid plaane küll oli, kuid reaalpoliitika läks oma teed ning kommunistlikule impeeriumile anti, mida ta enda omaks pidas. 1944/45. aastavahetuse paiku puudusid veel avalikud poliitilised otsused, kuid tähelepanelikud vaatlejad oskasid teha ise järeldusi.
Olime väikerahvas, kuid kui palju enam oli meil rõõmsat ja edasipüüdvat rühkimist ja seisukohavõttu oma ümbruse suhtes. Miks peaksime meie siis surema?
1944. aastal Rootsi põgeneda jõudnud etnograafiaprofessor Gustav Ränk
Viimasel hetkel läbi sügistormi Saaremaalt Rootsi jõudnud etnograafiaprofessor Gustav Ränk mõtiskles aastavahetusel Rootsis metsatöö laagris oma päeviku veergudel: Olid kõik eeldused heaks «äraolemiseks», kuid tuju jäi siiski keskpäraseks. Ikka ja igal pool paneb end maksma alateadvuses see pagulasmeeleolu. Tekkisid mõtted rahvaste elu ja nende saatuse üle. Rootsi, meie abistaja on täissöönud, mugav ja rahul enda samariitlase osaga. Kuid kas ei ela ta liialt ainult minevikus? Ta ei vala verd ega võitle, kuid ta ei üllata ka maailma enam ühegi suure, loova mõttega. Kui tihti olen õhtuti pimedas vaadanud nende valgustatud aknaid ja arutlenud: Kas ei valda seda rahvast ennastki mahajäätuse tunne, sest ümbruses otsustatakse suurte asjade üle ja siin ollakse paremal juhul vaid vahekohtuniku asendis. Kas ei ole lõpuks siiski õige Spengleri väide, et iga kultuur (ühiskond) sünnib, õitseb, kannab vilja ja hääbub. Olime väikerahvas, kuid kui palju enam oli meil rõõmsat ja edasipüüdvat rühkimist ja seisukohavõttu oma ümbruse suhtes. Miks peaksime meie siis surema? Kas rahvaste saatus tunneb ka vägivaldset surma?
Kas ei mõju sõjapõgenikuks muutunud professori aastavahetusemõtted sama aktuaalsena ka praegu? Praegu, kui Vene armee pressib pärast Nõukogude impeeriumi lagunemist jõudu kogununa taas lääne suunas, püüavad Lääne-Euroopa ühiskonnad püsida õndsas oleskelus, mis saavutati teise maailmasõja järgsetel kümnenditel. Kuid maailm väljaspool nende piire paistab olevat jõudnud uude globaalsesse murrangusse, nagu oli lääne tsivilisatsioon 1944/45. vahetusel. Selle olemusest ja tagajärgedest saame selgema ettekujutuse alles aastate möödudes, kuid on selge, et maailma ei ole võimalik lihtsalt tagasi suruda vanadesse raamidesse. Küsimus taandub sellele, kas praegustes demokraatlikes lääne ühiskondades tekib piisavalt kiiresti kriitiline mass inimesi, kes aduvad olukorra tõsidust, et teatud mugavustest loobumise hinnaga osaleda muutustes aktiivselt riigina/ühiskonnana ning kaitsta meie praegusi moraalseid väärtusi. Kui ei, siis millised on järgmise saatuseaasta valikud?
/nginx/o/2022/02/27/14395713t1h05e7.jpg)
