VAIMSELT EBASTABIILSED MÕRVARID ⟩ Abi oleks vaja, aga ravile ei võeta – kas mõne tapmise oleks saanud ära hoida?

Inimestele püüti küll enne kuritegu psühhiaatrilist abi leida, ent tundus, et selleks ei ole vajadust. Illustratsioon: Artur Kuus

Kaks traagilist juhtumit, kus tapjatel on olnud viiteid vaimse tervise probleemidele, sunnivad küsima, kas mõne inimelu oleks saanud nende õigeaegse ravile suunamisega säästa? Arstid nendivad, et kuritegude toimepanijad enamasti siiski psüühikahäirega ei ole.

Kaks aastat tagasi, 14. detsembri hommikul, mil majaesiseid katsid juba kõrged lumevallid, reageeris politsei suurte jõududega ühe Tallinna sotsiaalkeskuse üksuse väljakutsele.

9-korruselise helehalli kivimaja keldrikorruse koridori lõpus asuvast toast vastu vaatav pilt oli õõvastav: voodit, seinu ja kappi katsid verepritsmeid ning katkiste voodilippide all oli suur vereloik. Voodil oli 60-aastase Daniili (ohvri nimi muudetud – A. S.) surnukeha, keda oli esmalt pekstud, seejärel pussitatud üle saja korra kuni noa purunemiseni.

Toona 27-aastane Valeri tappis oma toakaaslase Daniili niivõrd julmalt, et tema vigastuste loetlemine võtaks kogu lehekülje. Valeri pussitas vanemat meest vähemalt 15 minutit.