Turistiummikud maalilise Brugge tänavatel panevad kohalike elanike taluvuse proovile

Turistid kogunevad Brugge keskväljakul, kus asuvate restoranide väliterrassid olid vaid mõnest soojakraadist ja novembrikuiselt jahedast uduvihmast hoolimata rahvast täis. Foto: Berit Nuka

Vahel ka Põhjamaade Veneetsiaks nimetatud tillukese Brugge vanalinn võõrustab igal aastal miljoneid turiste ning koroonapandeemia ajal rahu ja vaikuse avastanud kohalikud elanikud on üha ärritunumad neil jalus tolgendavate võõraste pärast.

Sombusel novembrihommikul, kus soojakraade saab Belgias loendada ühe käe sõrmedel ja niiskus kipub ülerõivastest läbi tungima, vonkleb ometi Brugge raudteejaamast vanalinna poole tihe rivi inimesi, kellest enamik otsib parimat teekonda, nina vastu telefoniekraani, kuid mõnel üksikul on käes lahti volditud ka paberist kaart.

Kuigi tegemist peaks olema ehk aasta kõige turistivaesema ajaga, sest jõuluturudki pole veel avatud, on mõnele ruutkilomeetrile kanalite vahele surutud ajaloolises linnasüdames kohati raske ilma kellegagi külgnemata liikuda ning mõnda kohvikusse maha istumine on lootusetu üritus – veeteid ääristavad rinnatisedki on friikartuleid ja vahvleid nosivaid inimesi tuubil täis. Üksikuid kohalikke võib ära tunda selle järgi, et nad teevad endale jalgrattal raevukalt kella tilistades inimmassis teed.