Riigikohus mõistis rajakaamerasse häkkijad õigeks

Riigikohus mõistis arvutiandmetesse sekkunud isikud õigeks. Foto on illustratiivne. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Riigikohus mõistis õigeks arvutiandmetesse sekkumises süüdistatavad isikud ning kutsus samal ajal üles seadusandjat kaaluma selle süüteokoosseisu selgemat sõnastamist.

Kohtuasjas süüdistati isikuid selles, et üks neist palus teisel muuta tema kätte sattunud varastatud rajakaameras andmeid nii, et seadet oleks võimalik edaspidi kasutada tal endal. Teine süüdistatav üritaski seda teha, kuid muudatused ei salvestunud.

Karistusseadustiku kohaselt on kuriteona karistatav arvutisüsteemis olevate andmete ebaseaduslik muutmine, kustutamine, rikkumine või sulustamine. Riigikohus märkis, et nii avara paragrahvi ülemäära lai sisustamine võib viia selliste juhtumite karistusnormiga hõlmamiseni, mille eest kriminaalkorras karistamist ei saa pidada proportsionaalseks või mida seadusandja ei olegi tegelikult soovinud karistatavaks kuulutada – näiteks võib olla karistatav isegi kirjavea parandamine võõras failis.

Hinnates arvutiandmetesse sekkumist, peab otsustama, kas kannatanu huvi andmete puutumatuse vastu rikuti vähesel määral või mitte ning kas selle teoga põhjustati mingisugust kahju.

Kuritegu ei ole see, kui arvutiandmetesse tehakse kannatanu nõusolekuta vaid ebaolulisi või eriliste pingutusteta kõrvaldatavaid muudatusi. Kui aga jäädavalt kustutatakse nt pooleli olev mitme aasta vältel kirjutatud doktoritöö, võib sellistel andmetel olla omaniku jaoks suur väärtus ning sellist käitumist võib pidada arvutiandmetesse sekkumiseks.

Süüdistuses kirjeldatud tegevus kannatanu olukorda ei mõjutanud, sest ta oli andmete muutmise ajaks rajakaamerast ja selle kaudu edastatavast teabest ilma jäetud. Pealegi muudeti andmeid, mis olid kannatanule teada ja mida ta saab kaamera tagastamise korral hõlpsasti taastada. Seega mõistis riigikohus süüdistatavad õigeks.

Riigikohus toonitas, et seadusandja peab kaaluma arvutiandmetesse sekkumise süüteokoosseisu sõnastamist viisil, et igaühele oleks selgelt ettenähtav, milline käitumine on keelatud ja karistatav, sest arvutisüsteeme kasutatakse laialdaselt ja ka arvutiandmete kaitsel on inimeste igapäevaelus järjest suurem tähtsus. 

Maakohus jättis selles asjas tõendite hulgast välja mitmed prokuratuuri esitatud tõendid, leides, et need olid saadud ebaseaduslike jälitustoimingute käigus hangitud info alusel. Riigikohus selgitas, et kuigi pole välistatud, et tõendi lubamatus võib kaasa tuua ka sellest saadud info abil kogutud teise tõendi lubamatuse, ei ole tegemist üldkehtiva reegliga.

Viru ringkonnaprokuratuuri prokurör Kalmer Kase rääkis, et prokuratuuri jaoks on oluline, et riigikohus ei jaganud otsuse tegemisel mitmeid kaitsja kassatsioonis sisalduvaid väiteid ja eitas oluliste menetluslike põhimõtete rikkumist kriminaalasja nii kohtueelses menetluses kui ka ringkonnakohtus.

«Nii märkis riigikohus, et selles menetluses ei rikutud õiguslikku põhimõtet –​ ne bis in idem, mis keelustab sama teo eest inimese kahekordse karistamise. Samuti leidis riigikohus, et õiguskaitseasutused pole tõendeid kogudes rikkunud kriminaalmenetluse seadustikus kehtestatud norme,» ütles Kask.

Ta lisas: «Ühtlasi tuleb lugeda positiivseks, et riigikohus täpsustas aluseid, millal saab ja tuleb arvutiandmetesse sekkumine kvalifitseerida karistusseaduse paragrahvi 206 järgi.»

Kase sõnul leidis riigikohus siiski, et süüdistuse saanud rikkusid õigustatud isiku huvi andmete puutumatuse vastu pigem vähesel määral või üldse mitte.

«See aga välistab kriminaalkorras vastutusele võtmise neile etteheidetud kuriteokoosseisu järgi, sest puudus piisavalt karistamisväärne ebaõiguse põhjustamine,» tähendas Kask.