/nginx/o/2017/02/09/6323455t1h0c72.png)
/nginx/o/2024/10/09/16407323t1hb38a.jpg)
Inimõiguste Instituudi tellimusel läbi viidud avaliku arvamuse uuringust selgub, et kuigi enamik Eesti elanikke peab inimõiguste olukorda positiivseks, on hinnangutes viimastel aastatel ilmnenud ka mõningane langus.
Uuring: eestimaalased peavad inimõiguste olukorda heaks
Languse ühe põhjuse võib ilmselt taandada üha suurenevale ebakindlusele selles osas, kas põhiseadus suudab riigi kodanikke kaitsta. Levib tunnetus, et enda kodanikest on rohkem õigusi saanud sellised halli passi omanikud ja muu riigi kodakondsed, kes ei austa Eesti väärtusi ja õiguskorda, kuid kellel on hea tahte alusel antud alalise elamisloa tõttu siiski otsustusõigus.
«Uuringu tulemused peegeldavad nii rahulolu kui ka kasvavat muret inimõiguste tagamise üle,» ütles inimõiguste instituudi tegevjuht Aet Kukk. «Muutuv maailm nõuab teadlikku ja tasakaalukat lähenemist, mis ei laseks emotsioonidel või häälekate gruppide huvidel ühiskonda liialt mõjutada. Rahvusvahelised ja siseriiklikud arengud, nagu valeinfo ning poliitilised ja sõjalised konfliktid, avaldavad inimõiguste järgimisele mõju, mida näitavad ka uuringu tulemused. Samuti on tunda kindlusetust selles osas, kas rahvusvaheline õigus, põhiõiguste deklaratsioon ja hartad toimivad ja annavad kindlustunnet ka siis, kui ühiskonda tabavad kriisid. See nõuab teadlikku ja tasakaalukat lähenemist inimõiguste kaitsele, mitte laskumist emotsioonidesse või ühiskonna allutamist mõne hääleka grupi huvidele.»
Vastanutest 77 protsenti leiab, et Eestis järgitakse inimõigusi. Mehed on selles pisut veendunumad kui naised. Enim on seda meelt aga nooremad vastajad, näiteks 20–29-aastastest arvab nii 93 protsenti. Etnilistest eestlastest leiab 84 protsenti, et inimõigusi järgitakse, vene rahvuse hulgas on näitaja 64, ning 36 protsenti määratlemata kodakondsusega vastanuist leiab, et see nii ei ole.
69 protsenti vastanutest nõustub, et inimõigusi saab tagada vaid siis, kui esmalt tagada riigi julgeolek. Kõrgeim toetus sellele väitele on naiste seas ning eesti rahvusest vastanute hulgas – vastavalt 74 ja 75 protsenti. Küsimusele, kas sõjaolukorras kaaluksid riigi ja ühiskonna huvid üles üksikisiku huvid, vastas jaatavalt 72 protsenti kõigist vastajaist.
Sellega, et inimõiguste tagamine on demokraatliku õigusriigi julgeoleku eeltingimus, oli nõus 91 protsenti kõikidest vastanutest.
Käesoleval aastal usub 70 protsenti vastanutest et Eesti põhiseadus kaitseb nende õigusi, mis on eelmise aastaga võrreldes 10 protsenti madalam. Tõusnud on nende osakaal, kes arvavad vastupidist: neid on tervelt 25 protsenti vastanutest.
Kõige olulisemateks inimõigusteks – kui jätta kõrvale traditsioonilised põhiväärtused, nagu õigus elule, tasuta arstiabile ja haridusele – peeti sõna- ja trükivabadust, võrdsust seaduse ees ning isikuandmete kaitstust.
12 protsenti vastanutest tunnistas, et on oma sõnade või käitumisega kedagi diskrimineerinud. 16 protsenti mehi ja 8 protsenti naisi arvas, et on oma sõnade või käitumisega kedagi diskrimineerinud ehk rikkunud kellegi teise inimõigusi sotsiaalmeedias, avalikus või omavahelises väljaütlemises, märgukirjas või kontrollimatut infot levitades. 18–19-aastaste ja 30–39-aastaste seas oli see näitaja kõrgeim ehk 20 protsenti.
Vaenukõne kriminaliseerimist ei toeta 52 protsenti vastanutest, kuid 38 protsenti on siiski selle poolt. Naised on siin rohkem pooldavamad kui mehed, vastavalt 42 ja 32 protsendiga.
57 protsenti vastanutest leiab, et topeltkodakondsus annab osale kodanikest oluliselt rohkem poliitilisi ja majanduslikke privileege või õigusi võrreldes kodanikega, kes omavad ainult ühte kodakondsust. Enim on see seisukoht levinud vanusegrupis 40–49, kus nii arvas 67 protsenti vastanuist.