Thomas Zimmerer: ka välismaa arst võib võita Eestis patsiendi südame

Dr Thomas Zimmerer istumas oma kabineti laua taga Ida-Tallinna Keskhaiglas, kus ta töötab gastroenteroloog-juhtivarstina alates 2016. aastast. 2021. aastal tunnustati teda aasta arsti tiitliga Foto: Erakogu

Thomas on üles kasvanud Bad Mergentheimis, mis on väike linnake Bayerni ja Baden-Würtembergi liidumaa piiril. Oma eestlasest abikaasaga tutvus ta aastal 2000 Heidelbergis. Pärast seda elati ja töötati neliteist aastat Mannheimis, kus paarile sündis kaks poisslast. Aastal 2016 otsustati tulla elama Eestisse. Samast aastast töötab Thomas Ida-Tallinna keskhaiglas, pidades seal äärmiselt vastutusrikast arstiametit. Kui Thomasele siira komplimendina öelda, et viimane räägib eesti keelt pea et ilma aktsendita, lööb ta käega ja ütleb: “Mis sa nüüd ajad!”

Loomulikult oldi enne siia kolimist perega mitu korda Eestis külas käidud. Lihtsalt uudistamas ja ringi vaatamas, lapsi vanavanematele külla viimas. Nii et päris võõrasse kohta Thomas kõikide oma kompsudega ei saabunud. “Kui lennuga Saksamaalt tulime, siis äi tuli meile vastu ja sõidutas mind koduteel spetsiaalselt Saksa saatkonna juurest mööda. Umbes nii, et vaata: sa ei ole siin üksi!” räägib Thomas muiates.

Thomas perega puhkust veetmas Foto: Erakogu

Saksa ja Eesti kultuuriruum on üldiselt võttes küllaltki sarnased, arvab Thomas, seega mingisugust kultuurišokki talle siin elamine ei põhjusta. Ühe suurema erinevusena toob Thomas välja selle, et võrreldes Saksamaaga Eesti muutub ja areneb pidevalt. “Saksa linnad oma tänavate ja majakestega seisavad mõnikord ülipikka aega muutumatul kujul, siin aga toimub kogu aeg üks sagimine, ehitamine, linnapilt muutub. Tallinn saab endale peaaegu et igal hommikul uue näo,” räägib mees pisut utreerides.

Eestlane polegi nii kinnine

Eestlaste kohta arvab sakslane seda, et jutud eestlase ülimast kinnisusest võivad olla pisut liialdatud küll. “Eestlased ei ole nii kohutavalt kinnised, kui naljades armastatakse rõhutada. Mingisugusel suhtlushetkel lähevad nad küll lukku ega jaga teiega liiga intiimset informatsiooni, ja siin on sakslastega võib olla väike erinevus, aga ilmselt pole see üldse mitte halb asi,” mõtiskleb Thomas. “Kui meie ülikoolis kohtusime, oli minu abikaasa küll pisut tagasihoidlik, kuid ei saa öelda, et nii-öelda eestlaslik. Eks tal oli natuke raske ilmselt, sest oli ümbritsetud ainult sakslastest,” meenutab ta.

Keeleruum ei ole takistuseks

Aasta oli 2021, kui Ida-Tallinna Keskhaigla aastalõpu tänutseremoonial tunnustati kõige silmapaistvamaid töötajaid ja aasta töötaja konkursil pälvis aasta arsti tiitli ei keegi muu kui gastroenteroloog-juhtivarst doktor Thomas Zimmerer. Võiks arvata, et võõras riigis ja mitte emakeeles arstiametit pidades nii palju korda saata võiks olla päris keeruline. “Minu jaoks ei ole eesti keeleruumis töötamine raske,” kinnitab Zimmerer, keda lisaks muule kiidetakse ka haiglas sõbraliku sotsiaalse keskkonna loomise eest. “Mul on küll raskusi vene keeles suhtlemisega ja see on ülioluline, et saaksin patsienti aidata. Siin tulevad mulle aga appi kolleegid, eriti õed ja kabinetiassistendid, et venekeelse patsiendi jutt saaks kõik kenasti tõlgitud, ja ka vastupidi, minu jutt talle. See abi on nii mulle kui ka patsiendile üliväärtuslik.

Thomas kolleeg gastroenteroloog Peeter Kõivaga endoskoopilist uuringut tegemas Foto: Erakogu

Välismaalasest arsti austatakse

“Patsiendid panevad muidugi tähele, et olen kuskilt mujalt tulnud ega ole eestlane, aga tundub, et seda võetakse pigem positiivse asjana: näed, minu arst on välismaalane ja räägib ise puhast eesti keelt,” arutleb doktor. Eesti keelt on mees õppinud erinevate meetoditega, aga hea keelekooli andsid kindlasti ka lapsed. Astrid Lindgrenit sai neile ette loetud, ja see on üks keeleõppeprotsess, mis on õppurile meelde jäänud.

Üldjuhul on siin kõik sama

Saksa saatkonna korraldatud üritustest Thomas siiani osa võtnud pole. “Ei ole nagu suurt vajadust,” põhjendab ta. “Käime Saksamaal külas ja lastele väga meeldib seal, aga eks see on sellepärast, et vanavanemate juures saab kinke ja seal pole kohustusi. Sakslased pigem ei otsi teisel maal olles teise sakslase seltskonda,” mõtiskleb Thomas ja lisab naljatledes, et tema Lätist pärit kolleeg hakkab kohe rõõmust hüppama, kui kuskil Eestis mõnda teist lätlast näeb. “Küll aga igatsen mõnikord väikesi spetsiifilisi piruka- ja vorstipoode, sest sellelaadseid Eestis palju ei ole,” tunnistab ta ja lisab, et üldjuhul on siin kõik sama.

Saksa traditsioone, mis Eesti omadest eristuksid, perega samuti väga ei tähistata. Thomas nimetab siiski ühe, milleks on 6. detsembril pühitsetav nigulapäev, mil Püha Nikolaus toob lastele kingitusi. “See komme on sakslastel küll natukene Eestist erinev. Ja mul oli juba keele peal, et meil on jõulukalender, aga see on ka teil juba olemas ja omaks võetud,” parandab ta ennast.

Thomas Eestimaa suve nautimas Foto: Erakogu

Sõprussuhetest ja Eesti muusikast

Küsimuse peale, kas Thomas on sõlminud kohalike inimestega ka sõprussidemeid, peab ta iseendaga veidi aru. “Sõpru ei ole nii kerge leida. Toredaid kolleege ja tuttavaid on küll palju, aga sõprus on ikka midagi enamat.Kiire töö- ja tiheda pereelu kõrvale ei mahugi just liiga palju sündmusi, et võiks endale päris uued sõbrad leida," mõtiskleb ta.

Eesti muusika Thomasele meeldib, kuid midagi eraldi ei oska hooga välja tuua. Ta kiidab Tallinnas Vabaduse väljakul asuvat džässiklubi Philly Joe’s. “Ma armastan ka Arvo Pärti, aga ega teda kogu aeg ka ei kuula, selleks on vaja spetsiifilist meeleolu,” selgitab ta.

Intervjueeris ja kirjutas Rene Satsi.

Artikkel on osa meediaprogrammist „Mitme näoga Eesti“, mis toob esile Eesti kultuuririkkust. Meediaprogrammi toetab Kultuuriministeerium ja kaasrahastab Euroopa Liit.

Rohkem põnevaid materjale, mis on loodud meediaprogrammi raames, leiab veebilehelt kultuuririkkus.kanal2.ee