SÕLMKÜSIMUS ⟩ Miks minust toidukullerit ei saanud?

Eesti turul kümme aastat tegutsenud toidukullerifirmad on muutnud arusaamu tööst ning ka seda, mida me sööme.

Ma olen kulleriteenust kasutanud ühe korra elus: siis, kui 2020. aastal Eesti politsei mul kui välismaal käinud nakkusohtlikul elemendil kodukarantiini jääda käskis. Tellisin rohelise Tai karri, mille kuller ukse taha jättis, ja mäletan kõige eredamalt, et saabunud topsis olnud ebamäärane soust ei maitsenud õieti millegi moodi. Oli süüdlaseks märkamatu koroonaga kaasnev maitsemeele tuhmistumine või siiski vürtsidega kokku hoidev restoran?

Aastaid hiljem avastasin kodu lähedalt põrandaaluse Aasia söögikoha, kus pidi ambitsioonikalt valmistatama kõige erinevamaid idamaade toite Indiast Hiinani. Sukeldusin hämarasse ja rõõmutusse keldrisse, kust suitsevate padade taga asjatav üksik välismaalasest meesterahvas mind kätega vehkides tänavale suunas: paik oli mõeldud vaid kulleritele, vaid toidu äraviimiseks. Kuid söögipildid toidutellimisäpi kodulehel olid tõesti ilusad.

Kuigi mina pole kulleriteenuse fänn, ei tähenda see, et aina rohkemad toidu kohaletoomist hinnata ei võiks. Mis veelgi tähtsam: praeguses lörtsises majanduskliimas tähendab kulleriäri paljudele ka kõige lihtsamat viisi leida endale taas töö, mis raha sisse toob.