/nginx/o/2022/03/02/14403038t1h7d8b.jpg)
/nginx/o/2024/11/22/16500164t1h8fe9.jpg)
Esimesed tõendid sellest, kuidas käituvad punaarmeelased Eesti taas okupeerimisel 1944. aastal, pärinevad juba Narva lahingute perioodist. Ööl vastu 14. veebruari võttis Punaarmee nimelt ette Meriküla dessandi.
1944 ⟩ Punaarmee pidas end «vabastamise» järel ülal hullunud röövlibandena (2)
Plaaniti merelt maale saata 517 võitlejat, kes pidid tungima üle Meriküla Auvere jaamani ja võtma kotti Narva alla jäävad Saksa üksused, sealhulgas paljud eestlased. Kuid dessanti märgati, osa kaatreid purustati sakslaste suurtükitulega juba merel, mõnel kaatril õnnestus ka põgeneda.
Maale jõudis mitte rohkem kui 376 dessantlast. Järgnenud lahingute käigus hävitati peale mõne üksiku erandi needki, ehkki ka Saksa poolel oli elavjõus kaotusi. Kas dessantlastele oli antud korraldus tappa kõik ette jäänud kohalikud elanikud, pole päris kindel, kuid fakt on see, et dessandi ajal tapeti Merikülas ligi poolsada eraisikut, sealhulgas noor naine Meeta Süvalep koos kaheaastase lapsega. Ja seda fakti ei jätnud Saksa propaganda punaarmeelaste julmuse näitena ära kasutamata.
Nii pole ka ime, et eestlastele tulid jälle meelde 1941. aasta koledused. Paljusid valdas hirm. Augustis-septembris üritati massiliselt Eestist Rootsi põgeneda. 1944. aasta 17. septembril algas teatavasti Punaarmee suurrünnak Emajõel. Kuna sakslastele anti korraldus Eesti maha jätta, taandusid Saksa väed ka Sinimägedelt.
Kaebustest kõrgetele ülemustele polnud abi
Inimeste kartused ei olnud asjatud. Virumaalt Tallinna suunas tunginud punaarmeelased demonstreerisid värvikalt, kuidas Eestit tuleb «vabastada». Röövimiste, vägistamiste ja tapmiste laine valgus kohe nende poolt hõivatavale Harjumaale.
Kui juba oli, kellele kaevata, siis inimesed seda ka tegid. Uus võim oli ju nimeliselt kohe olemas. Kaebused jõudsid isegi Eesti NSV siseasjade rahvakomissari Aleksander Resevini. Juba 8. oktoobril on Resev pöördunud salajase eriteadaandega Nõukogude Liidu siseasjade rahvakomissari Beria, Leningradi rinde juhatajate marssali Govorovi ning kindralleitnantide Kuznetsovi ja Solovjovi poole.
Resev tõi mitmeid konkreetseid näiteid juba toimunud tapmistest, vägistamistest ja röövimistest ning palus abi, et mõjutada väeosade komandöre tugevdama kontrolli isikkoosseisu käitumise üle. Mingit abi sellest paraku ei olnud, vägivald külaelanike kallal jätkus.
/nginx/o/2024/11/22/16500165t1hec56.jpg)
Leidus ka kohalikke elanikke, kes jäädvustasid päevikutes noil päevadel toimunut. Nii mõnigi hävitas hiljem kirjapandu, sest taolised päevikud võisid kaasa tuua karmid repressioonid. Mõni päevik sattus õnnekombel ka muuseumisse ning on säilinud tänapäevani.
Nii on Vääna kandi talumees Johannes Reintalu 6. detsembril päevikusse kirjutanud: «Sõrve küla Kõrtsu talu perenaine kurtnud, kuidas neid kolm ööd järgimööda on röövimas käidud. Tulnud sisse jõuk relvastatud mehi, seadnud taluelanikud seina äärde ritta ja neid kogu aeg laetud püsside suude ees pidades võetud kaasa, mida heaks arvatud. Talu olla täiesti lagedaks tehtud.»
7. detsembril on Reintalu kirja pannud umbes samasuguse teate: «Naabertalu Väljaotsa perenaine kurtis, et tema venna talu Keila vallas Humalas olla päise päeva ajal paljaks röövitud. Tulnud sisse relvastatud jõuk, taluelanikud seadnud seina äärde ja relvaga valvur nende ette ning siis võetud majast, mis heaks arvatud. Aidast viidud rukkid ja nisu ka ära.»
Leidub ka mõni humoorikam lugu, mis aga hästi iseloomustab «vabastajate» suhtumist. 17. novembril on Reintalu kirja pannud: «Tulid soldatid kusagilt Vaila kandist ja tahtsid sauna kütta. Aga kas kütet on? Aga küllap nemad juba toovad! Läksid ja tõid 2 telefoni posti, millised nad olivad maha saaginud.»
Erakordselt haruldaseks tuleb pidada Keila pastori Ado Köögardali kirjapandut. Tema hakkas päevikut pidama juba 1910. aastal ning tegi seda järjekindlalt 40 aastat. Osa paberipoognaid on küll veidi kahjustatud, osa 1944. aastal kirjapandut ka ilmselt hirmuga hävitatud. Kuid muidu on tegu haruldase käsikirjaga, mis nüüd mitmete aastate osas juba ka tütretütre Anu Saluäär-Kalli poolt trükis avaldati.
:format(webp)/nginx/o/2024/11/22/16500167t1h7a6c.jpg)
Sõjajärgsete aastate ajal on vaimulik üsna palju kirjutanud ka Keila ümbruse külades toimunust. Pastorini jõudis arvukalt teateid toimunud kuritegudest. Ado Köögardal: «27. X 1944. Kumna Rebasele on tulnud sõdurid ettekäändel, et otsivad redusolijaid, ja läinud riidekapi kallale. Kui peremees neid keelanud, lastud kuul tal pea ligidalt mööda. Röövlid võtsid riided ja läksid.»
Sageli tuli vaimulikul tapetuid ka matta. Köögardal: «16. XI 1944. Täna anti pühapäevaseks matmiseks üles Leida Miralda Limmer, 29 a, kes 14. novembril kell 5 hommikul Keila linnas sõjaväe laatsaretis kuulihaavade kätte suri. Ta teenis Tuula külas. Oli viljamasindamine ja Limmer läks teise tüdrukuga aida pääle magama. Öösi tulid võõrast rahvusest röövlid aita tühjendama. Limmer kuulis ja hakkas karjuma. Talle lasti, küll vist ikka kuulsusrikka automaatpüssiga, luugist üles kuulid keresse.»
/nginx/o/2024/11/22/16500168t1h1839.jpg)
«27. XII 1944. Valingu Vainult on riisutud riideid ja vilja; peremees, kes õue läinud, pandud seina äärde ähvardusega teda tappa, kui paigalt lahkub. Ääsmal on röövlid kaht taluinimest haavanud: ühte raskesti pääst, teist põlvest.»
«29. XII 1944. Täna maeti Karjaküla surnuaeda Valingu Tapi külast taluperenaine Juula Vessenberg, 56 a. vana ja sulane Rudolf Tüürberg, 48 a. vana, kes 12. detsembril õhtul kodus tapeti: perenaine suri peaaju vigastuse kätte kuulilasu tagajärjel, sulane mitmekordsete kuulilaskude kätte.»
Siis elanud inimesed mäletasid, et eriti meeldisid punaväelastele käekellad ja jalgrattad. Kui keegi üksinda neile ette jäi, tuli need esemed hullema vältimiseks kohe loovutada. Jalgrattaid röövisid isegi need sõdurid, kes ise taolise sõiduriistaga sõita ei osanud.
Hirmsat omavoli sündis järgmistelgi aastatel
Mõnevõrra paremini läks neil küladel, kuhu majutati muude Punaarmee väeosade kõrval ka Eesti Laskurkorpuse üksusi. Nii oli Lõuna-Läänemaal Järisel, Vagiveres ja Petaalusel, kus laskurkorpuse üksused peatusid just kõige hullemal ajal, septembri lõpus ja oktoobri alguses, mil see piirkond uputati üle tuhandete Saaremaa lahinguteks valmistuvate punaarmeelastega. Sõdurid tapsid talumeeste kanu, kariloomi ja rüüstasid mesilastarusid. Pidevalt nõuti viina või samagonni. Üks näide Petaaluse külast:
«2. oktoobril 1944. Täna hommikul äratas meid õues naiste vali jutt. Meile olid tulnud Juhkami Salme ja August. Venelased olid öösel Juhkami lambalauda ukse maha löönud ja mitu lammast aida taga ära tapnud. Ka Annuse-Jüri aidauks oli maha löödud ja lihatünn tühjaks tehtud. Hiljem, kui meie isa läks aeda, nägi, et üks mesipuu on kadunud. Venelased olid viinud mesipuu kopli linaleoauku, kus olid lennuaukudest püssiga sisse lasknud, surmanud mesilased ja lõhkunud mesipuu. Punaväelased olid lõhkunud veel sel ööl meie külas mitmel pool õunapuid ja üritanud Sassi talu köögiust maha lüüa.»
/nginx/o/2024/11/22/16500166t1hdd1b.jpg)
Inimesed otsisid abi laskurkorpuslastelt ja enamasti saidki. Kuid peagi saabusid SMERŠi [СМЕРШ, akronüüm nimetusest Смерть шпионам!, Surm spioonidele! oli Nõukogude Liidu sõjaväe, sõjalaevastiku ja sõjaväestatud asutuste ja organisatsioonide vastuluureorganisatsioonide ühisnimetus aastatel 1943–1953] üksused, algas Saksa sõjaväes ja Omakaitses olnute otsimine ja massiline arreteerimine. SMERŠ sai kuulsaks oma jõhkrate piinamiste ja peksmistega, mille käigus arreteeriti ja saadeti vangilaagritesse sadu mehi. Olukord ei paranenud ka 1945. aastal. Mõned näited:
«13. jaanuaril kell 21.00 Harju maakonnas Kõue vallas üritasid kolm relvastatud röövijat röövida Äksi külapoodi. Röövijad võtsid valvurilt relva, lõid puruks akna ja tahtsid siseneda poodi. Viimases asus sellel ajal juhataja – Noor, kes lasuga vintpüssist haavas ühte röövijat. On kindlaks tehtud, et röövimist üritas korraldada 10. kaardiväearmee 30. kaardiväe laskurdiviisi 289. Novosokolniki miinipildujapolgu sõjaväealane – majandusrühma komandör nooremleitnant Šepelev, Aleksandr, kes sai haavata ja peeti kuritöökohal kinni koos kahe Tallinna linna elanikust röövijaga.»
/nginx/o/2024/11/22/16500169t1h59aa.png)
«15. jaanuaril rööviti kodanikult Laurson, kes elab Lääne maakonnas Piirsalu vallas, hobune koos vankriga. 16. jaanuaril Harju maakonnas Nissi vallas Rastiküla talus tapeti röövimise eesmärgil kodanik Viik. Rakendatud jälitusmeetmete tulemusel MVD Läänemaa osakonna töötajad 16. jaanuaril kell 21.00 pidasid kinni röövija, kelleks osutus sõjaväelane, 10. kaardiväearmee 19. kaardiväe laskurpolgu siderühma komandör, nooremleitnant Suhanovski. Suhanovski kinnipidamisel võeti talt ära Viik’i talust röövitud esemed.»
Taolised kuritöid toimus üle Eesti: «Ööl vastu 29. märtsi Järva maakonnas Särevere valla Raja külas tapeti oma kodus hävitaja [hävituspataljoni võitleja] Johannes Evard. Rakendatud abinõude tulemusel pidasid MVD maakonna-osakonna töötajad 30. märtsil tapja kinni, selleks osutus 10. kaardiväearmee sõjaväeosa nr. 03643 sõjaväelane nooremseersant Husnulin, kes tunnistas Evardi tapmise üles. Antud asjas toimub juurdlus.»
Analoogilisi juhtumeid toimus ka paaril järgnenud aastal, alles tasapisi suutsid üksuste komandörid ja tsiviilvõimud elementaarse korra taastada.
Kasutatud allikad
Täiesti salajane eriteadaanne. Tuna nr. 1, 1998, 32–33.
Tiit Noormets. Pagunitega kurjategijad. Nõukogude sõjaväelaste kriminaalkuritegevus Eestis sõjajärgsetel aastate. Tuna 2005, 1, 93–100.
Jüri Kindel. Vana mesipuu saladus. Metsavenna päevik. Tartu 2008, 74–133.
Ado Köögardali päevaraamat 1944. Harjumaa muuseum 2019.
Reigo Rosenthal, Andrus Kütt. Veebruar 1944. Võitlused Narva rindel. Argo 2024, 255–273.
Johannes Reintalu kirjapanekud. (Eesti Ajaloomuuseumi arhiiv, fond 271, nimistu 1, säilik 420.)