/nginx/o/2024/11/22/16501768t1h0162.jpg)
Soome rokilegend Harri Rinne (76) elab juba pikemat aega Tampere linna asemel Eesti kõige väiksemas maakonnas Hiiumaal, kaaslaseks eestlannast naine, keda ta palavalt armastab. Hobi korras pildistab loomi ja linde, kirjutab juurde aina uusi laule ega leia Eesti elu juures palju virisemiseks ainest, välja arvatud tõsiasi, et talvel on jää tõttu tihti libe. Libedad tänavad ja trepid Harrile ei meeldi. Harri ütleb selle välja puhtas eesti keeles.
/nginx/o/2024/11/21/16497988t1h8aea.jpg)
Kui olukord seda nõuab, võib eelkõige muusiku ja laulukirjutajana tuntud Harri olla ka tõsine, kuid enamasti kiirgab mehe kõnepruugist elutervet sarkasmi ja huumorit. Soomes tõsise näoga tehtav huumor on ju ka eestlasele tuttav. Kas viimase viiekümne aasta jooksul sepitsetud Soome hittlood on kõik tema looming, vastab Harri huumorivõtmes: “Kõik päris ei ole, ilmselt pooli nendest lugudest ei ole mina kirjutanud.”
Looming on mitmekülgne ja rikkalik
Siinkirjutaja on veetnud oma nooruspõlve Harri Rinne esitatud ja kirjutatud lugude saatel, samal ajal mõeldes, kuidas üks lihtsurelik inimene küll jaksab nii palju loomingut endast välja pursata. Muu hulgas on Harri kirjutanud ka raamatuid ning pannud kaante vahele Eesti laulva revolutsiooni – veretu vabadusvõitluse loo ja jutustanud selle muusikute vaatenurgast. Kui Harrilt uurida, kas midagi on elus tegemata jäänud, nimetab mees mägironimise, surfamise ja mootorrattad. “Need ja paljud teised asjad on tõepoolest lihtsalt ära jäänud,” kommenteerib ta. Aga lisaks on veel asju, millega ta absoluutselt hakkama ei saavat, näiteks nagu maalikunst ja inimeste nägude meelde jätmine. “Pean inimesega viisteist korda kohtuma, siis võib-olla jääb nägu meelde. Stiil ja maitse on ka jäänud endale soetamata,” naljatleb ta tõsisel ilmel.
Küsimuse peale, mis praegu teoksil, annab ta aru: “Täna just saatsin ingliskeelse teksti Mika Kaurismäki filmi “Klaani” ühele muusikaloole. Ilmselt antakse see filmilugu raamatuna välja ja nad mõtlesid, et võiks ka muusikalise osa ära tõlkida. Siis saatsin Hauli Bros bändile mõned tekstid. Nemad olid mängimas meie Coitus Int Revival (1972. aastal loodud ansambel koos Mikko Alatalo ja Juice Leskineniga – RS) viiekümnendal turneel. Tegin ka Soome Kultuurkapitalile ühe taotluse. See vast ongi sõnakunsti tipp: taotlus. Tegin selle ühe võimaliku raamatu jaoks.”
/nginx/o/2024/11/21/16497964t1h0122.jpg)
Kui võrrelda kahte naabermaad
“Eesti ja Soome pole just väga sarnased, aga seevastu eestlased ja soomlased enam-vähem on,” räägib Harri. “Ainult et tänu ajaloole on eestlased viisakamad ja targemad. Viisakamad seetõttu, et mitte samastuda okupantidega, targemad sellepärast et muidu ellu ei jäädud. Nüüd seda tarkust on näha muuseas ka selles, et eestlased ei kopeeri pimedalt, mida teevad soomlased, nagu soomlased tegid rootslastega, vaid vaatavad kõigepealt tulemust.”
Eestlaste kohta arvab Harri muuhulgas, et eestlane surma ei karda aga kardab pigem seda, et töö jääb pooleli. “Eestlasel on kogu aeg hirmus kiire,” ütleb ta. Samas on tal hea meel, et on endale leidnud just eestlasest kaaslanna, kellega leivad ühte kappi panna. “Mul on väga tore naine! Temaga koos elamine annab mulle palju rõõmu. Oleks pidanud juba ammu aru saama, et naine peab olema Hiiumaalt, mitte Soomest,” muigab Rinne ja jätkab talle omases stiilis: “Esimene tähtis asi naisterahva juures on tema hääl. Hiiumaa naise ja tegelikult peaaegu kõikide Eesti naiste hääl tekitab sama emotsiooni nagu triigitud pesu lõhn, soomlanna hääl on nagu katkiläinud kodumasin. Soome naine arvab, et mees vastutab tema õnne eest. Hiiumaa naine hoolitseb selle eest, et mõlemad on õnnelikud.”
Harri leiab erinevusi soomlase ja eestlase vahel veelgi. “Ma olen näinud ja kuulnud paljusid eestlasi tegemas aastavahetusel nii-öelda aastaaruannet ja mõtlemas, et mis läks hästi, mis halvasti. Soomlane annab aasta lõpus tavaliselt mõne lubaduse ja rikub neid jaanuari teisel nädalal,” naljatleb ta. “Peale selle tundus mulle alguses Eestiga tutvust tehes kummaline eestlaste üldine viisakus, võrreldes soomlastega, nüüdseks olen sellega aga harjunud, kuid ise ei ole osanud seda veel rakendama hakata,” naerab ta.
Kiidusõnu jätkub, kui soome-eestlane võrdleb Soome ja Eesti meediat: “Olen tähele pannud seda, et Eesti meedia on mitu korda naabrite omast parem. Soomega võrreldes jätavad eestlased päriselt mulje, et on rahva teenistuses. Ei mingit oma agendat, ei mingit staaritsemist. Selge, kui vaja, siis ka terav, aga siiski viisakas.”
/nginx/o/2024/11/21/16497989t1h096d.jpg)
Jääb hingelt soomlaseks
Küsimuse peale, kas päritolult soomlasena tunneb ta pärast pikki aastaid Eestis elamist ennast pigem eestlasena, endiselt soomlasena või hoopis kellegi muuna, vastab Harri, et Eestisse tulles oli tema “tarkvara” juba viiskümmend aastat vana. “See on nii sügavale programmeeritud, et ma ei saa seda Eesti oma vastu vahetada, isegi kui sooviks,” on ta kindel. Elukoha vahetamise kohta kostab ta järgmist: “Ajaloo hämaruses, tuhandeid aastaid tagasi tuli enamik soomlasi ju Eestist. Mõni võiks ikka nüüd tagasi koju tulla kah!”
Rinne on tihti kiitnud Hiiumaa loodust ja öelnud, et sellises kohas, kus loodus on üks elu põhikomponente, saavad elada vaid need, kellel iseendaga igav ei hakka. Eestlane on üldse looduslähedane rahvas, leiab ta. Kas ka soomlane? “Küllap vist,” arvab Harri, “kuigi rahvas ja eriti noored linnastuvad praegu kiiresti. On juba põlvkondi, kes pole isegi lehma näinud!” Kui Hiiumaa peaks õhku haihtuma, siis Rinne koliks Mandri-Eestis elama kas Tartusse või Viljandisse. Need kohad tunduvad talle sümpaatsed.
/nginx/o/2024/11/22/16501770t1h7797.jpg)
Eluga Hiiumaal võib rahule jääda
Harri sõnul elab ta maapealses paradiisis. “Mul on toredaid sõpru Hiiumaal, ka mujal Eestis ja võib-olla mõni Soomes ja veel kusagil,” räägib ta, toonitades üle, et lausa nii häid inimesi, keda ta päriselt ei olegi ära teeninud. “Laiskus ja mugavus ei lubanud mul nii palju ja nii head tööd teha, milleks ma võib-olla oleksin võimeline olnud, kuid praegu see mind enam ei sega,” on muusik aus temale omases iroonilises võtmes.
Rääkides aga tuleviku väljakutsetest, prahvatab Harri, et kui tema klassivend juba oli Soome president (Sauli Niinistö, ametis 2012–2024 – RS), siis oleks üliäge olla Eesti president. “Et vaata, Sauli, millega mina hakkama sain!” hõikab ta. “Kuid samas, kes tahab elu, kus iga minut on kirja pandud? Keset päeva ei saagi otsustada, et mis sellest Uganda presidendist, lähen parem Rohelisse Majja kohvile. Või et iga su liigutus ja haigutus loeb. Igaval kontserdil ei tohi magama jääda, ei tohi nägusid teha, kui pidulik kõneleja ajab pada,” muigab Harri ja läheb oma eluga Eestis edasi, olemata Eesti president.
Intervjueeris ja kirjutas Rene Satsi.
Artikkel on osa meediaprogrammist „Mitme näoga Eesti“, mis toob esile Eesti kultuuririkkust. Meediaprogrammi toetab Kultuuriministeerium ja kaasrahastab Euroopa Liit.
