FOTOD ⟩ Näitus riigikogus: «Väike Eesti riik on koduks mitmesajale rahvusele!»

Eestlased on juba 99 aastat tagasi kuulutanud, et meie riigis võivad vähemusrahvused elada julgelt ning taotleda kultuurautonoomiat. Kuid ka ilma selleta on kõik vabad oma kultuuri viljelema, mille tõestuseks avatakse riigikogu ruumes nende näitus. 

Alates 20. novembrist saavad riigikogulased ja külastajad uudistada istungisaali esisel näitust «Oma või võõras? Mitmerahvuseline Eesti», mille Eesti Ajaloomuuseum ja Integratsiooni Sihtasutus pühendavad tänavusele kultuuririkkuse aastale.  Kultuuriministeeriumi väljakuulutatud ja Integratsiooni Sihtasutuse eestvedamisel toimuv teema-aasta kannab ka eestlastele olulist sõnumit: kõigi siin elavate rahvaste kultuur on Eesti kultuur.

Ajaloomuuseumi direktor Jaanus Rohumaa rääkis Postimehele, miks see näitus on eriline. «Tallinna Ajaloomuuseum tähistas sellel aastal 160 aasta juubelit, siis me mõtlesime, mida me sellel puhul võiksime teha. Meie asi on tegelda ka poliitilise ajalooga kõigi muude teemade hulgas. Avastasime, et 100 aastat möödub ühe olulise seaduse vastuvõtmisest ja seetõtu leidsime, et meie kohus on teha näitus maailmas tollel ajal ikkagi erakordsest ettevõtmisest. Üks väike Euroopa rahvas, kes oli äsja oma riigi saanud, hakkas tegelema selliste teemadega, millega oldi omast ajast ees,» vastas Rohumaa. 

Ta lisas, et 1925. aastal võeti meil vastu kultuuriautonoomia seadus. «Mõte oli siis, et see hakkab laienama ka järgmistele rahvusrühmadele, aga vaid juudid ja sakslased said sellega hakkama. Venelased alustasid ka, kuid siis tulid okupatsioonid peale,» rääkis Rohumaa. 

Maarjamäel, Ajaloomuuseumis on see näitus üleval juba aprillist. «Soovitan ka seda tulla vaatama, sest riigikogus avatud näitus ei ole üks ühele koopia Maarjamäe näitusest, siin pole esemeidki nii palju. Kuid siin on teine dimensioon veel, sest tänavu tähistame ka kultuuririkkuse aastat. Nüüd, kui meil on olnud Eesti Vabariiki üle saja aasta, võime ennast tunda üsna kindlatel jalgadel ning saame aru, et see väike Eesti riik on koduks mitmesajale erinevale rahvusrühmale, aga meie asi on, et Eesti jääks Eestiks ja nemad tunneksid siin ennast ka hästi,» lausus Rohumaa. 

Kas venelased, keda on vähemusrahvustest meil kõige rohkem, soovivad ka endale kultuuriautonoomiat? «Tänapäeval on Eesti Vabariigis inimeste põhiõigused piisavalt kaitstud ning kellegi kultuuriautonoomia ajamisel pole vist eriti mõtet,» vastas Rohumaa. 

Ta soovitas Maarjamäel vaadata ka näitust «Mina, eestlane», mis on 24 inimesest, kes on muud päritolu, kuid kes on valinud endale eesti identiteedi. Inimesed on maailma erinevatest kaugetest paikadest, nagu Lõuna-Ameerikast, Jaapanist, Türgist ja mujalt, aga räägivad eesti keelt, elavad eesti elu ning on osa Eesti ühiskonnast.

«Arvan, et oleme olnud hästi rahulikud, võib-olla mõnikord liiga ettevaatlikud nende teemade suhtes, aga kokkuvõttes on Eesti valitud rada olnud õige. Mingitel hetkedel oleme olnud piisavalt resoluutsed, samas aga mõnede asjadega oleme tarbetult venitanud. Nüüd on ka eestikeelne ühtne haridussüsteem käima läinud ning ma usun, et selle vilju näeme 10–20 aasta pärast. Kuna Eesti riik on väga paljudes näitajates maailma esiotsas, muutub Eesti kodanikuks olemine järjest väärtuslikumaks,» selgitas Rohumaa. 

Riigikogu ruumi üles pandud näitus on keskendunud 100 aastat tagasi vastuvõetud seadusele, juudi ja saksa kultuuriautonoomiale, mis selle alusel loodi.

Professor Ene-Margit Tiit vastas küsimusele, miks peab Eesti hoolitsema selle eest, et ka vähemusrahvuste kultuur oleks Eestis heal tasemel ja esindatud. «Ega meil ei oleks meeldiv, kui meil osa elanikkonnast oleksid mittekultuursed. Palju meeldivam on ju elada, kui naaber on kultuurist hooliv inimene. Arvan, et see on põhiline. Kui ta on kultuuriline ja meeldiv inimene, siis on ka meil temalt midagi üle võtta või õppida,» vastas Tiit. 

«Täiesti kultuurivõõra inimesega pole meil aga midagi peale hakata. Sellist peaks võib-olla pigem pelgama,» lisas Tiit. 

See aeg peaks vist ümber olema, kui peaksime kartma, et mõne väga suure rahva keel ja kultuur hakkavad meid lämmatama? «Ei saa muidugi öelda, et kõik probleemid on maailmast kadunud. Aga selleks peaks olema vajadusel valmis. Meie peame ennast väga oluliselt ise n-ö oma tee peal hoidma, sest seda ei tee mitte keegi meie asemel,» vastas Tiit. 

Integratsiooni Sihasutuse juhataja Dmitri Moskovtsevi kinnitusel puudutab näitus igaühte meist. «Keskmes on Eesti kultuuririkkus ehk meie kogukondade ja rahvaste kultuuride mitmekesisus. Antud väärtusele on pühendatud tänavune aasta ja tänu selle väärtustamisele oli Eesti juba möödunud sajandil kogu Euroopale eeskujuks,» ütles Dmitri Moskovtsev.

20. sajandi algusesse tõid Euroopa suurriigid eelnenud aastasajast kaasa paljurahvuseliste impeeriumide jõuetuse vähemusrahvaste elu korraldamisel ja sellest tekkinud riigikorraldusliku ebastabiilsuse. Lahenduse otsimisel jõuti teoreetilise aruteluni rahvastele õiguste ja vabaduste andmisest just kultuurilise tegevuse kaudu. Esimene maailmasõda tegi omad korrektuurid ja lõhkus suured impeeriumid väiksemateks rahvusriikideks, kus põhirahvuse kõrval eksisteeris teisigi rahvusi. Eesti Vabariik oli üks neist, kuid ainus, kes pööras teooria praktikaks ja valis modernse demokraatia tee, andes 1925. aastal vastu võetud kultuuriautonoomia seadusega vähemusrahvastele vabaduse oma kultuurielu ja omakeelse hariduse korraldamiseks. Pikalt vaieldud seadus oli tolleaegne «Eesti Nokia», millel olid ka omad varjuküljed, kuid mis soodustas mitmekülgset kultuurielu ja kasvatas usaldust riigi vastu.

Näituse meeskond:

• Kuraatorid: Timo Aava (Yale'i ülikool), Krista Sarv (Eesti Ajaloomuuseum)
• Ülevaade kultuuririkkusest: prof Ene-Margit Tiit ja kultuuririkkuse aasta toimkond
• Graafiline disain: Kristina Tort (Eesti Ajaloomuuseum)
• Projektijuht: Marje Jürgenson (Eesti Ajaloomuuseum)
• Tehniline projektijuht: Silver Simmer (Eesti Ajaloomuuseum)
• Keeletoimetus: Hille Saluäär
• Trükitööd: Digitrükk OÜ