President Karis Helle Meri ärasaatmisel: tema jälg on nähtavam ja tuntavam

President Alar Karis kõnelemas Helle Meri matusetalitusel Viimsis Püha Jaakobi kirikus. Foto: Eero Vabamägi

Vabariigi president Alar Karis kõneles Helle Meri ärasaatmisel 16. novembril Viimsi kirikus. Postimees avaldab presidendi sõnavõtu.

Aastaid tagasi küsis ajakirjanik Helle Merilt, mis rolle ta draamateatris mängis.

«Inimest,» vastas Helle Meri.

Selles vastuses, mille lakoonilisus võib küsija kimbatusse jätta, oligi Helle Meri olemine – vaimukas ja irooniline, täpne ja vahe, mõtlik ja lõbus korraga. Niisugune nagu me teda tundsime.

Olen viimasel nädalal, pärast Helle Meri ootamatut lahkumist mõelnud: mis jääb näitlejast, kui etendus lõpeb, publik on lahkunud ja prožektorid tühja lava kohal kustunud?

Mälestus? Vaatajate tänumeel rollide eest? Ilmselt oleks see üks võimalik seletus. Helle Meri kohta on seda aga liiga vähe.

Tema jälg on nähtavam ja tuntavam.

Nukitsamehe etenduses mängis Helle Meri mitte inimest, vaid lindu, kes lapsed lõpuks metsast välja juhib.

Samamoodi juhtis ta enda ette antud rajale kõik teised, kes pärast teda presidendi kõrval Kadriorgu tulid ja tulevad.

Tema joonistas Eesti presidendi abikaasana need rollijooned, kus proove sageli ei ole, on ainult esietendused. Näitas sedagi, kus võiks olla avaliku ja isikliku elu lõikekoht, millest alates jääb perekonna privaatsus puutumata.

Presidendi abikaasa Helle Meri on Kadrioru üheksa-aastane rolliraamat, tema enda kirjutatud, tema enda esitatud ja järgmistele jäetud.

SOS Lasteküla ja Tallinna lastekodu, kodutütred, Tallinna Lastehaigla Toetusfond, Arno Tali fond, Eesti Draamateatri nõukogu, Estonia poistekoor… Need on tema võetud kohustused, kellega tegeleda ja kellele pühenduda.

Helle Meri ise on öelnud:

«Kui hingeuks on hingedelt maas, kas seda peab kogu aeg järgi lohistama, et teistele ka haiget teha. See polegi tähtis, et peaksin end kõigile avama. Mulle meeldib, kui inimeses on saladus, las teised otsivad seda saladust. Inimesega, kellel ei ole huumorisoont, temaga ei ole hea suhelda. Mina tahan, et inimesed hoiaksid oma riiki. Ei tohi seda oma lollusest hukka saata.»

Need sõnad näitavad taaskord tema olemist ja kinnitavad, et kõrvalseisja ei olnud ta Lennart Meri kõrval kunagi.

Eesti ja meie inimesed jäid talle alati tähtsaks, presidendi abikaasa ei olnud roll, vaid tema elu ise.

Mõne aasta eest rääkis Helle Meri, et ta tahaks Eesti rahvast kallistada südamega ja mõtetega, meid kõiki, sest ta armastab meid, armastab üldse inimesi.

Ja meie armastame teda.

Aitäh, Helle Meri. Puhka rahus.

Minu ja Sirje sügav kaastunne Tuulele ning kõigile Helle Meri lähedastele ja sõpradele.