100 NÄGU ⟩ Aleksei Navalnõi: võitles märtrisurmani

Venemaa opositsiooniliidri Aleksei Navalnõi mälestuseks välja pandud foto ja lilled Berliinis asuva Vene saatkonna ees, 1. märtsil 2024. aastal. Foto: Filip Singer/Epa/Scanpix

16. veebruaril suri Põhja-Siberis asuvas karistuskoloonias 47-aastaselt Vene opositsioonijuht Aleksei Navalnõi.

Paljud inimesed tahtsid uskuda, et Navalnõil on 2021. aasta jaanuaris Venemaale naasmise järel võimalik eluga pääseda, ent veebruari keskel purunes see illusioon tuhandeks killuks.

«Ma pole valmis hirmus elama,» seisab postuumselt avaldatud Navalnõi eluloos tema hoiak pärast 2020. aastal talle peaaegu saatuslikuks saanud mürgitamist ja enne Berliinist kodumaale tagasi lendamise otsust.

Ta esindas ka trellide taga istudes Putini-vastast meelelaadi, küttis omamoodi põrandaalust dissidentlikku lootust teistsugusest Venemaast, ja seetõttu tuli tal surra. 

Korruptsioonivastase sõja loosungitega Kremlile tohutult ebamugavaks muutunud opositsiooniliidri tapmise järel algas kaks nädalat kestnud töö tema surnukeha kättesaamiseks, sest Putini valimiste etenduse veerel lootis Kreml Navalnõi avalikku mulda sängitamist takistada.

Kui matused lõpuks märtsi esimesel päeval toimusid, kogunesid ärasaatmisele kümned tuhanded punaste nelkidega inimesed, kes hüüdsid Moskva tänavatel kooris: «Navalnõi! Aleksei! Me ei unusta! Venemaa saab vabaks! Ei sõjale! Me ei karda! Aitäh! Putin on mõrtsukas!»

See kõik toimus surnuaia ümber püstitatud barrikaadide, mundris politseijõudude ja rahva keskele laiali puistatud julgeolekuagentide kiuste. Mistõttu viivuks tundus, et kurjuse režiimi peamine niiditõmbaja on segaduses.

Navalnõi jõudis talle määratud 19-aastasest vanglakaristusest üle elada vaid mõned aastad. Nii ohtlik oli Kremlile see mees ka vangina.