SÕLMKÜSIMUS ⟩ Miks Eesti rikkad ühe silmaga kassidele annetama ei kipu?

Tallinn MTÜ Naerata Ometi juhid Kuno Kompus (vasakul) ja Heiki Lutschan. Foto: Mihkel Maripuu

Taas on lähenemas aasta kõige pimedam aeg, mil traditsiooniliselt tehakse ka kõige enam head. Pimeduse varjus ja jõulutulede kumas mõtleb eestlane rohkem neile, kes temast õnnetumas positsioonis, ning avab klõpsatusega oma rahakotirauad.

Kõik Eestis heategevusega tegelevad organisatsioonid teavad seda: kaubanduskeskuste sissepääsualades hakkavad münte püüdma korjanduskarbid, aset leiavad heategevad laadad, hingekraapivalt kurblik-mõtlikest postitustest täitub sotsiaalmeedia.

«Enim annetatakse detsembris,» lausub Heateo sihtasutuse kommunikatsioonijuht Katrin Arvisto. «Kõige rohkem laekub annetusi detsembris. Siis teevad mitmed firmad oma nn aastaannetused (näiteks 3000, 5000 või 10 000 eurot) ning eraisikud on ka lahkemad,» kinnitab ka vähiravifondi Kingitud Elu juht Toivo Tänavsuu.

Kuid pärast aastavahetust kuivavad annetused kokku: Tänavsuu sõnul on vähiravifond tänavu kõige vähem raha kogunud veebruaris, mais ja juunis. Lisaks kukub aasta algul alati ära osa püsiannetajatest, sest märkamatult on läbi saanud pangas sõlmitud püsikorraldused. Erinevalt põllust nõuab heategevusväli seega harimist aasta ringi.

Kummatigi ei anneta eestlased ühesuguse heameelega kõigile abivajajatele. Näiteks Heateo sihtasutus kogub raha viie valdkonna projektidele – lapsed, tervis, loomad ja loodushoid, haridus, tugev ühiskond – ning kõige populaarsemateks on alati olnud lapsed ja tervis.