GALERII ⟩ Järjekordne tuulelipp jõudis Toomkiriku katusele

Neljapäeva keskpäeval õnnistati Tallinna Toomkirikus tuulelipp, mille katusele paigutamisega kuulutati kiriku tänavused katusetööd lõppenuks.

«Eestimaa kõige vanema töös oleva katusekatte selle aasta restaureerimistööd on jõudnud lõpusirgele ja soovime sellele panna ilusa punkti tuulelipu ja ajakapsliga. Üle 300-aastase katusepleki restaureerimis- ja konserveerimistööd on Eestimaal esmakordsed, sest puudub pretsedent. Nii on tegemist teedrajava ja ka ajaloolise sündmusega,» rääkis Toomkoguduse õpetaja Arho Tuhkru.

Tuulelippu võib näha kiriku altariruumi katuseharja otsas, ehk kiriku kõige madalama osa Rüütelkonna hoone poole jäävas otsas.

«Näib usutav, et Toomkiriku koorilõpmiku katuse ehisdetailid – vasest kuul, tuulelipp ja kullatud tipuristike – pannakse paika juba suure tulekahju järgsel taastamisel 17. sajandi lõpus. Üldiselt hästi säilinud ansambli suurim kaotus on tuulelipu leht, millest on alles vaid üks sepisrauast tugilatt ja «laagrite» jäljed vardal. Tuulelipu leht hävines millalgi 20.sajandi keskpaiku, viimane arvestatav piltkujutus sellest pärineb Juhan Naha II maailmasõja aegset skitside kogust. Ajalooline graafika näitab, et mõneti ebatüüpilise kompositsiooniga tuulelipu keskseks motiiviks oli inglifiguur,» lisas õpetaja.

Paraku oli ajalooline andmestik lipulehe rekonstrueerimiseks liialt napp. «Väga selgelt jäi ainult üks tee – anda võimalus kaasaegsele ideele, kujundusele, teostusele,» lausus Tuhkru.

Disainer Kersti Tuhkru mõtles välja lipulehe kujunduse etteantud teemal, milleks oli ingli kuulutus.

Lipulehe valmis teinud metallirestauraator Maidu Müürisepp rääkis, et tegi väikese pildi järgi papist šablooni ja suurendas selle õigete mõõtudeni. «Siis lõikasin selle välja, nii nagu vanasti tehti. Kasutasin metallikääre, erinevaid kumermeisleid, viile. Tehnoloogia oli samasugune, nagu 300 aastat tagasi. Ainult aukude puurimiseks kasutasin akutrelli,» rääkis Müürisepp.

Vana vaskplekk on mõlemalt poolt roheline, lipuleht sai kahekihiline ning plekikihid on kokku needitud.

«Needid tegin ise 2,7 mm traadist. Need on niivõrd spetsiifilised asjad, et neid ei ole praegusel ajal müügil. Ühe teise tööga oli mul nii, et oli vaja väikseid messingneete. Hiinlased olid valmis neid tonnikaupa müüma, aga mul oli ainult ühte peotäit vaja,» meenutas restauraator.

Tuulelipu rist on tema sõnul originaal, valmistatud orienteeruvalt 1693. «Esialgne kattekiht oli tal amalgaamkuld, päris paks kiht oli. Otsustati uus kullakiht peale panna, vana Rootsiaegne kuld jäi kõik selle alla. Ma ei kasutanud pahtlit ega muid viimistlusvahendeid. Vana asja restaureerimisel ei tehta seda uueks,» rääkis Müürisepp.

Pärast õnnistamist pandi kapslisse paber sündmuse kirjeldusega ning teine paberileht, kus olid kirjas õnnistamise tunnistajate nimed. Seejärel pani Müürisepp kapsli tuulelipu sisse ning pärastlõunaks olid rist ja tuulelipp juba oma kohal katuseharjal.