Narong Lasuai: Eestit ma muutma ei hakkaks

Kui on soov kogeda päris Tai kultuuri, soovitab Narong minna enda kodulinna Udon Thanisse. Foto: Erakogu

Taimaalt, Isaani regioonist pärit Narong Lasuai (42) – sõpradele New – on abielus Eesti mehega, elanud siin kaheksa aastat, ning töötab New Thai restorani peakokana. Kutsun New laupäeva varahommikul Tallinna söögikohta Kodused Toidud, kus seinas ilutseb maali asemel auk ning pakutakse neid õige maitsvaid Eesti toite. Tahan mehes esile kutsuda kultuurišoki. Heasüdamlikult muidugi. Aga see ei õnnestu.

Oled Eestis elanud pikalt. Kuidas algus oli? Väga erinev keskkond ju...

Eestiga kohanemine ei olnud minu jaoks väga raske, sest Eesti on vaikne ja mulle meeldib rahu. Inimesed Tais ja inimesed siin ei olegi nii väga erinevad. Jah, eestlased võivad tunduda teistsugused ja ebasõbralikud, kuid tegelikkuses on Eesti inimesed väga toredad. Arvan, et Eesti ei erine minu koduriigist Taist ka kultuuriliselt, lihtsalt meil on veidi erinevad traditsioonid.

Üheksa aastat tagasi esimest korda Eestisse tulles üllatas mind väga see, et inimesed tundusid võõrad ja ma ise olin siinsetele inimestele võõras. Inimesed tundusid vaiksed. Ei naeratanud, olid kogu aeg tõsised. Ma õppisin teie ajalugu tundma ja sain aru, miks. Inimeste kinnisust on kindlasti mõjutanud minevik, kui oli sõda ja Eesti oli okupeeritud riik. Praegu, kui lähen hommikul turule, tuntakse mind ära, näidatakse rõõmu välja. See teeb südame soojaks!

Oli sul konkreetseid ootusi, kui Eestisse kolisid? Kuidas see kõik üldse käis?

Aastal 2014 tulin esimest korda külla. Kaheks nädalaks. Esimene kord, kui saabusin, imestasin küll väga, et miks teie inimesed üldse elamist ei naudi. Nad on nii vaiksed! Läksin poodi, et midagi osta ja ütlesin kõigile tere. Keegi ei öelnud midagi vastu. Kaheksa aastaga on asjad aga paremaks läinud. Palju, palju parem on nüüd!

Mulle tundub, et eestlastel on selle aja jooksul tekkinud Taimaaga rohkem konktakte. Viimasel ajal nii paljud reisivad sinna ja tihti tuleb ette, et tullakse restorani ja suurest rõõmust hõisatakse: “Ma armastan Taimaad, ma armastan sealseid inimesi!”

Narong alustas eesti keele õppega juba kodumaal elades, sest see näitab austust selle riigi ja elanike vastu, kus ta on otsustanud tegutseda. Foto: Erakogu

Mis Sa selle peale ütled?

Ütlen neile seda, et kui tahate päris Tai kultuuri kogeda, siis ärge jumala pärast minge turistikatesse kohtadesse. Minge küladesse, minge kasvõi linna, kust mina pärit olen – Udon Thanisse, minge Nong Khaisse, minge Isaani piirkonda. Seal kohtab kohe eriti palju eriti ilusaid inimesi! Pean ilusa all silmas mitte välist ilu, vaid kultuuririkkust.

Populaarsetesse turistipiirkondadesse, nagu Phuket ja Pattaya, ei soovita minna, sest seal on kõik muutunud. Ainult tahetakse sinu raha – raha, raha, raha! –, kultuurist pole jälgegi! Suured turistihordid on nendest kohtadest üle sõitnud. Mina ise küll sinna ei läheks.

Sellegipoolest mulle meeldib minu maa! (Purskab New joviaalse siirusega – RS.) Inimesed naeratavad seal. On ainult mõned alad, kus mõned ei naudi niiväga… meiega olemist, aga neid kohti on vähe.

Kas mees peab silmas Tai ja Malaisia piiri juurde jäävaid regioone, kus mõnikord podiseb etnilise segaduse katel ning naeratustemaast rääkivad turistid ei ole nendest kohtadest isegi mitte teadlikud? Ei hakka täpsustama, sest praegu tahan rääkida vaid Tai ja Eesti sümbioosist.

Oled tihti restoranis. Kas sulle on ületöötamise moraal nagu enamikule eestlastele sisse programmeeritud?

Ei ole nii! Töötan küll palju, aga mitte liiga palju! Meid on köögis kokku neli. Ka kolme inimesega saab hakkama, kui üks ära käib. Ja ma käin ära küll.

Teinekord võivad peakokad olla parajad türannid, aga Narong eelistab luua atmosfääri, kus kõik on köögis võrdsed ja aitavad üksteist. Foto: Erakogu

Kui peakokk puhkama läheb, siis mis köögis toimub?

Siis võtab sõbranna üle. Rõhutan alati köögis kõigile, et kui ma ära olen, siis nad ei mõtleks minu peale selles võtmes, et mina olen see peamine. Teie tulete minu juurde tööle, ma õpetan teile kõik, mida tean. Ja siis me töötame nagu perekond, me töötame koos nagu sõbrad. Kõige tähtsam on vastastikune austus. Kui keegi tuleb minu kööki tööle, siis proovin luua atmosfääri, kus pole nii, et midagi on minu töö ja midagi on sinu töö. Köögitöö on kõik üks suur töö, me oleme siin selleks, et üksteist aidata.

Sa räägid eesti keelt. Mis motiveeris keelt õppima?

Hakkasin õppima Tais olles, kui teadsin, et siia tulen. Alguses Youtube’i abiga. Tahtsin kohe osata lihtsaid asju öelda, nagu tere ja muu selline. See on lihtsalt viisakas. Hiljem oli motivaatoriks ka see, et kuna tahtsin köögis kokana tööle hakata, kartsin, et äkki kehtestab valitsus ka siin sellise seaduse nagu Saksamaal, kus töötamiseks ükskõik kus kohas peab riigikeelt oskama.

Suur hulk taisid otsib tööd väljaspool Taimaad. Ja saadetakse raha koju. Sul samamoodi?

See on meie kultuuri osa. Siin hurjutatakse mind, et miks ma töötan nii palju ja siis saadan oma teenitud raha Taisse. Mina aga usun, et niimoodi on õige teha! (New muutub emotsionaalseks – RS.) Tais ei ole mingisuguseid sotsiaalseid süsteeme, pension on olematu, kui midagi läheb halvasti, siis pead ise hakkama saama. Minu pere, kellele ma raha saadan, on minu vanem õde. Tema hoidis mind ja nüüd on tema nagu minu ema. Minu ema ja isa surid autoõnnetuses. Ka minu vend oli nendega koos autos ega jäänud ellu. Mina olin siis 12 aastat vana. Teine vend tuli koolist ja jäi auto alla ning suri samuti. Nüüd saadan raha õele, kes ehitab meile maja. Just meile, mitte mulle. Võib olla mind ei ole enam ja tema on, siis tal pole vaja mõelda, et see on minu maja, see on ikka meie maja. Tema tütre ja poja maja ka. Ja kui ma tahan kunagi Udon Thanisse tagasi tulla, on mul seal elukoht olemas.

Kas kodumaalt ära kolida oli kerge või raske?

Olime viis kuud tuttavad, kui Alex tegi ettepaneku, et kas tahan tema maad näha, seda külastada. Ma kartsin hirmsasti! Õde veel noomis, et kuidas ma lähen nii uue armastusega kuskile tundmatusse riiki – äkki tõmmatakse seal kuidagi vahele! Õde on mul vanem ja väga hoolitsev, ta ei ole kunagi Taimaalt väljas käinud, tema kardab eriti. Aga ma armastasin oma partnerit ega tahtnud teda kaotada. Ja tema armastas ja armastab mind ka! Ja siis võtsin selle riski ja tulin ja vaatasin, kuidas Eesti välja näeb. Ja pea, pärast kahte aastat suhtes olekut uuris Alex, kas ma tahaksin siia tulla elama. Ma tahtsin. Ei olnud raske.

Tihti virisevad siia kolinud välismaalased meie kliima üle…

Oi, mulle meeldib Eesti ka selle pärast, et mulle meeldib külm! Mulle ei meeldi Tai ilm enam eriti. Kunagi ei ole seal nii kuum olnud kui viimasel ajal!

Kui saaksid midagi Eestis muuta, mida muudaksid?

Oi, mida ma muutma peaksin? Praegu ei ole küll siin midagi, mida ma muutma hakkaks. Ennast tahaksin võib olla natukene muuta, mitte Eestit.

Räägime äkki natukene Eesti söögist?

Ma ei tea ikka veel, mis täpselt on see Eesti toit! (Naerab laginal, töömehed teisest lauast, hernesupp ees, vaatavad teda üllatunult – RS.) Ma käin sõprade juures peol ja kui midagi lauale pannakse, uurin kohe, kas see ongi see Eesti toit ja enamasti öeldakse mulle, et ei, need on lihtsalt snäkid.

Tallinna bussijaama lähedal asuva legendaarse söögikoha Kodused Toidud menüü Narongis kultuurišokki esile ei kutsunud. Foto: Erakogu

Kas sa tead, mis on sült? (Kirjeldan sülti.)

Ei. (New vaatab mind natuke ehmunult – RS.)

Kas ostan sulle seda?

Ei. Ma ei söö tavaliselt hommikul. Tais süüakse hommikuks riisisuppi. Mina söön hommikusööki kella 12 ajal. Praegu on veel vara süldi jaoks…

Eestlase armastatud jõuluroog on verivorst. Kas sind sellega hirmutab?

Seda olen söönud. Kui lähen Itaaliasse, siis ma ei hakka seal otsima Tai toitu, tahan ikka proovida kohalikku kööki. Söön, mida pakutakse, viisakalt. Ja kindlasti proovin kõike. Kui mulle ei maitse, siis ma seda küll välja ei ütle. Lihtsalt järgmine kord tean eemale hoida.

Mainisid Itaaliat. Oled jõudnud peale Itaalia veel Euroopas ringi käia?

Väga palju kahjuks ei ole. Horvaatias, Soomes, Itaalias ja Tšehhis. Tead, Tšehhis oli nii palju hiina turiste.

Mida teeksid, kui kokaametit ei peaks?

Kui ma restorani tegemisest ära väsin, siis tahaks võib olla teha firma, mis hakkab inimesi Eestist Taisse viima. Tulete minu ja mu sõpradega Tai eripärastesse kohtadesse reisima!

Mis on kõige tähtsam asi, mida Eestile annad? Kas sinu valmistatud ülihead toidud?

Ma näitan ennast! See on kõige olulisem. Ma olen päris ehtne tai. Ma naeratan. Miks sa naeratad kogu aeg, küsivad paljud. Küsivad, et kas ma olen hull. Naljaga küsivad muidugi. Ei, ma ei ole hull, ma olen tai! Ja ma olen mina ise. Ja see ongi see, mis ma Eestile annan – toon siia teistsugust kultuuri. Ja ma armastan Eestit!

Miks?

Sest ma elan siin.

Jalutan koos New’ga restorani, kus seab päevaks kõike valmis Alex.

“Palun anna oma abikaasale Eesti sülti proovida!” nõuan New teise poole käest. “Ta on seda saanud…” on kaasa nõutu ja tuletab New’le meelde. “Ah see asi!” selgineb kokk, lisades: “Seda sõin jah. Seda on meil Tais ka…” “Mitte sellist. Sült on seal hoopis teistsugune…” pomiseb Alex omaette, aga siiski kuuldavalt.

Intervjueeris ja kirjutas Rene Satsi.

Artikkel on osa meediaprogrammist „Mitme näoga Eesti“, mis toob esile Eesti kultuuririkkust. Meediaprogrammi toetab Kultuuriministeerium ja kaasrahastab Euroopa Liit.