100 NÄGU ⟩ Donald Trump: Teflon-Doni tagasitulek

Donald Trump valimisõhtul West Palm Beachil. Foto: BRIAN SNYDER/REUTERS/Scanpix

Donald Trumpi tagasivalimine Valgesse Majja kinnistab kuvandit Trumpist kui teflonmehest, keda ei võta ei ussi- ega püssirohi.

Trump on elanud üle ametist tagandamise, oma toetajate riigipöördekatse, ridamisi kohtuasju, atentaadikatse ja rohkem vastuolulisi remarke, kui piisaks parlamenditäie poliitikute karjääri lõpetamiseks. Ometi otsustasid ameeriklased ta uuesti presidendiks valida.

Nii võib nõustuda ühe laupäevaõhtuse sketšisaate märkusega, et Trump on nagu tegelane arvutimängus, kellel on sohikoodid mängureeglite painutamiseks oma tahte järgi. Äranda või auto ja sõida otse Valgesse Majja.

Kuid lisaks sellele, et Trumpil paistab olevat pööraselt õnne, on ta ka äärmiselt teadlik oma kuvandist ja oskab seda valijatele müüa.

2016. aastal populismilaine käilakujuks tõusnud Trump kasutas sama strateegiat nagu kaheksa aastat tagasi – demoniseeri oma vastaseid, maali kodanikele pilt rünnaku all olevast riigist ja kinnista arusaama, et ainult sina suudad olukorra päästa. Kahjuks ei tulnud seegi, et napilt püssikuulist pääsemine tugevdas teatud valijates usku, et Trump on äravalitud.

Donald Trump pärast tulistamist. Foto: Evan Vucci / AP

Tegelikult ei ole Trump muidugi ära olnudki, seda mitte ainult oma poliitiliselt mõjult Vabariikliku Partei üle, vaid ka laiemas mõttes – need narratiivid, mis tõstsid Ameerika ühiskonnas pead tema esimese ametiajaga, vormivad Ühendriikide poliitikat endiselt.

Võib väita, et Joe Bideni ametiaeg kujutas endast ühte episoodi Trumpi ajastust: sai ju Biden võimule Trumpile vastandudes – ja valitses Trumpi kontrollitud vabariiklaste kiuste. Demokraatide valimiskaotus näitab, et vahepealse nelja aastaga ei suudetud kehtestada uut domineerivat narratiivi.

Ilmselt võib Trumpi pidada Ühendriikide lähiajaloo üheks mõjukaimaks presidendiks, olgu see mõju siis positiivne või negatiivne. Nagu tema retoorika ja poliitilised otsused, on ühiskonda muutnud ka Trumpi ümber tekkinud isikukultus, mis ei ole Ühendriikide poliitikale omane.

Kuid 78-aastasel Trumpil tuleb varem või hiljem taanduda, mis vallandab juba praegu küsimuse: mis saab edasi? Kas vabariiklaste edu tugineb Trumpi isikubrändile või on neil ka mingi jätkusuutlik alternatiiv? Võib eeldada, et järgmise nelja aasta jooksul muutuvad need küsimused üha pakilisemaks.