100 NÄGU ⟩ Nelli Differt: neljas koht on jama

Nelli Differt Pariisi olümpial. Foto: Tairo Lutter

Epeevehkleja Nelli Differt kerkis suvel toimunud Pariisi olümpiamängudel Eesti koondise parimaks, saades neljanda koha. Paraku sai just tema ka eestlaste valusaima kaotuse neil mängudel.

Differt tegi hiilgava turniiri. Alistas esimese vastase lisaajal. Teise lisaajal. Kolmanda... veel korra lisaajal, ja jõudis sellega nelja parema hulka! Tal oli seega veel kolm saatusekaaslast ning ainult üks neist pidi jääma medalita.

Võib ju mõelda, et medalivõimalus on 75 protsenti – no peaaegu käes! Aga ei ole. Ka 25 on päris suur protsent. Poolfinaalis jäi Differt alla maailma esinumbrile.

Ja siis pronksimatš ungarlanna Eszter Muhariga. Ilmselt polnud sel hetkel 1992. aasta Barcelona mängudega kursis olnud Eesti spordihuvilist, kel poleks tulnud meelde lause: «Neljas koht on jama.» Ütlejaks Kaido Kaaberma, Differti relvameister olümpial, kes ka ise saalis viibis.

Pronksimatš kulges tasavägiselt. Siis sai Differt ette 12:10, veel 13:12. Ent seisul 14:14 mindi lisaajale. Ja neljandat korda polnud jumal sel päeval enam eestlane. Viimase torke tegi Muhari.

«Raske on praegu olla. Väga raske,» alustas Differt Eesti ajakirjanike juurde jõudes. «Mul on nii kahju sellest, et ma ei kasutanud oma võimalust ära. Ma väga tahtsin medalit, aga kahjuks vaatan seda nüüd teiste kaelas. See on vehklemine, see on sport, elu läheb alati edasi. Aga neljas koht on jama, nagu Kaido Kaaberma on öelnud.»

Differti särtsakas treener Helen Nelis-Naukaski oli pärast pikka päeva väga väsinud. Ometi jaksas ta emotsionaalselt kirjeldada, kuidas tulnuks teha otsustav torge.

Ning siis tuli temaltki: «Ütlen nagu Kaaberma, et neljas koht on jama.»

Kuid Nelis-Naukas lisas väikese pausi järel: «Aga samas teistpidi ütlen – tehke järele! See neljas kohtki.»

Nagu teame, siis Pariisis keegi ei teinudki.

Päeva lõpuks on see aga ainult sport.

Jama loomulikult, kui medalist kõige valusamal moel, ühe torkega ilma jääd. Teisalt edestas Differt Pariisis 32 konkurenti, kellest valdav enamik unistas samuti kohast poolfinaalis. Kui siinkirjutaja päev hiljem Differtiga jutuajamiseks maha istus, ei olnud eelmise õhtu pisaratest enam jälgegi.