Elena Kirt: “Eestisse tulles sain aru, kui hea on olla udmurt!”

Elena Udmurdi ansambli Ošmes 10. juubeli tähistamisel Tallinnas Foto: Erakogu

Udmurditar Elena Kirt (44) on Eestit oma koduks pidanud juba hea ports aega: lausa 27 aastat. Eestlasest abikaasaga kasvatatakse poega. Erksa ja südantsoojendava olemisega Elena töötab hetkel Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidus projektide turundusjuhina. Tal on kirg õppimise ja enesearendamise vastu ning lisaks jääb naisel suurt kirge veel üle ka Eestimaal Udmurtia kultuuri tutvustamise tarbeks. Olles siin paikseks jäänud, tunneb Elena suurt uhkust ka oma juurte üle.

Udmurdi Vabariik on umbes Eesti suurune riik, mis üritab Vene karu rüpes oma esivanemate usku ja kombeid säilitada. Kuidas Elena Venemaaga suhtestub? “Mina ei ole Venemaaga kunagi suhestunud,” on Elena resoluutne. “Udmurdimaa on minu jaoks omaette riik. Teadvustasin alles koolis õppides, et Udmurdimaa kuulub Vene föderatsiooni koosseisu. Kui minu käest küsitakse, mis on sinu kodumaa, siis mõtlen esimese asjana oma vanaema peale, kes istub rätt peas kepp käes kartulipõllu ääres – seal, kus hakkab asfalt – ja ootab mind. See ongi minu kodumaa! See, kuidas vanaema naeratab, kui näeb mind tulemas: see on minu kodumaa,” jätkab ta.

Eesti kinnistas identiteedi

Elena kasvas maal ja perel oli kaks lehma, aga juba kaheteistaastaselt teatas laps selgesõnalsielt, et tema ei õpi ei lüpsma ega jää elama maale. Ema vedas suu kriipsuks, kuid suurem ehmatus saabus siis, kui kaheksateistaastane tütar leidis võimaluse Eestisse, Tartu Ülikooli õppima minna. “Seitsmeteistaastaselt käisin aasta Udmurdi ülikoolis, pealinnas Iževskis. Eestisse sai kandideerida, kui juba õppisid. Kodumaa ülikoolis tahtsin tunda, et olen venelane, kuna ühiskonna surve oli suur. Udmurtias maalt linna kolides tunned, et pead olema keegi teine. Eestisse saabudes ütlesin: “Jumal tänatud, et olen udmurt!” ja kui läksin suvevaheajal tagasi Udmurdimaale, siis olin enda rahvuse üle nii õnnelik ja rääkisin ühistranspordis kõvasti udmurdi keelt. Mul oli sees soe tunne – olin ennast leidnud. Mina olengi udmurt!”

Kui hõimukaaslased ees, on elu kergem

Tartusse jõudis Elena siis, kui keelekursused välisüliõpilastele olid kuu aega käinud. “Ma ei saanud aru, mida õpetaja eesti keeles rääkis. Mul oli raha, et tagasi sõita ja kaks nädalat ei pakkinud ma oma kotte lahti. Narva maantee ühikas elasid aga udmurdid, kes olid minuga sama programmi raames tulnud. Nemad veensid mind jääma, sest Eesti ei olnud üldse halb koht, kus elada. Venemaa poolt vaadates oli Eesti just nagu lääs, kuhu tuldi huviga puhkama. Komid, marid, mordvalased, karjalased – meil oli ülikooli ajal tugev kogukond. Nüüd mitukümmend aastat hiljem kokku saades meenutame seda aega. Olime nagu perekond: tähtpäevade tähistamised, väljasõidud – kõike tehti koos,” meenutab Elena.

Elena XXVIII Võru pärimustantsu festivalil “Ööst öhe” tantsu löömas. Foto: Erakogu

Eestis elab praegu 180 udmurti

Eestis on kümne aastaga udmurtide arv vähenenud 13 inimese võrra. Uusi udmurte siia õppima ei tule. “Need, kes Vene ajal tööle tulid, nemad on väärikas eas ja paljud on ka meie seast lahkunud,” sõnab Elena. “Samuti teeb taandarengut nende inimeste arv maailmas, kes ennast udmurdina identifitseerivad. Rahvaloenduste põhjal identifitseeris end udmurdina kümme aastat tagasi 600 000 inimest, praeguseks jääb nende arv 350 000 kanti,” selgitab Elena ja märgib veel Eestis elavate udmurtide kohta: “Saan kohe aru, kes tahab olla udmurt ja kes tahab olla udmurt vaid lava peal. Kui panen endale rahvariided selga, siis kehastun täielikult udmurdiks ja järgin kõike, mis vanaema mulle edasi on andnud. Näiteks olles abielunaine, ei tohi juukseid näidata. Samuti peab mul olema ka teatud atribuutika riiete küljes, mis kaitseb võõraste silmade eest. Tavariietust kandes ma seda ei tee, aga kui panen rahvariided selga, siis automaatselt järgin kõiki pärimusi ja reegleid.” Nii muigabki Elena mõnede tüdrukute üle, kes kultuuriürituse käigus lähevad lavale juuksed lahti, tunnistades, et teda natukene häirib sellises kontekstis udmurdi kultuuri mittejärgimine.

Elena arvab, et rohkem kui pooled Eestis elavatest udmurtidest räägivad udmurdi keelt või saavad sellest aru. “Kahjuks statistikat mul pole. Udmurdi keeles räägin ise telefonitsi sugulastega, kes elavad Udmurdimaal. Tallinnas toimetab ka udmurdi ansambel Ošmes, mis tõlkes tähendab allikas. Igal reedel kohtutakse ja harjutatakse ning õpitakse udmurdi keeles uusi laule. Ka ansambli liikmetega suhtlen pidevalt udmurdi keeles. Minu jaoks on see elementaarne rääkida emakeeles, hoolimata sellest, kus maailma nurgas elan.”

Elena udmurdi ansambli Ošmes juhi Pavel Kuterginiga ja Ljubov Arhangelskajaga, kes on ansambli hing ja udmurdi kultuuri edasikandja. Foto: Erakogu

Hõimupäevad annavad võimaluse udmurdi kultuuriga tutvumiseks

Eestis toimuvad igal aastal hõimupäevad, kus saab kuulda ehedaid soome-ugri rahvalaule, pärimusmuusika kontserte, loenguid ja muud. Enda rahvakultuuri saavad alati uhkusega näidata ka udmurdid. Elenat ennast kutsutakse aasta ringi koolidesse udmurdi kommetest rääkima. “Vanasti oli nii, et pakkusin end ise, nüüd on kontaktid aga juba igal pool ja mind kutsutakse esinema, ise ei pea võimalusi otsima,” räägib Elena ja meenutab, kuidas ta pärast ühte udmurdi üritust rahvariideis – kulinad kaelas ja puha – tõuksiga läbi Tallinna koju sõitis. Peale hõimupäevade saab udmurtide kultuuriga tutvuda ka sellistel üritustel nagu vanalinnapäevad, Baltica festival, Tallinn Music Week ja mardilaat.

Kas eesti keel ja udmurdi keel on sarnased?

Nii eestlased kui udmurdid kuuluvad soomeugri rahvaste perre, mis tähendab, et koos handide, manside, saamide, karjalaste ja paljude-paljude teistega ühendab meid soome-ugri keeleruum. Kuulates aga Elenat udmurdikeeles rääkimas, ei saa eestlasena kahjuks mitte mütsigi aru. Ilus on see keel sellest hoolimata. “Muuseas, udmurdi keel kasutab kirillitsat, kus on kolmkümmend kolm tähte ja meil on veel ekstra viis täppidega tähte. Tegin selle tähelepaneku alles viis aastat tagasi: see on ju sarnane joon eesti keelega!” naerab Elena laginal.

Elenal on hea meel, et neil on udmurt nimega Mush Nadi ehk Nadezda Pchelovodova, kes on väga palju kirjandusse panustanud. “Nimelt on ta tõlkinud udmurdikeelseid teoseid eesti keelde ja vastupidi. 2015. aastal sai Eesti keele Instituudi abiga valmis ka eesti-udmurdi sõnastik,” on Elena uhke.

Eestlasi iseloomustab Elena sõnul eestikeelne sõna “jäääär”. “Mul on siiani raskusi “ä” tähe hääldamisega ja minu silmis just “ä” täht iseloomustab eestlast hästi,” naerab ta. “Kui räägin ja ei mõtle, et sõnas on “ä” täht, siis oskan seda hästi hääldada. Aga kui palutakse öelda näiteks sõna “jäätis”, siis tuleb kohe blokk ette!” räägib ta, lisades, et jäääär on unikaalne sõna iga välismaalase jaoks. “Seda on raske hääldada, aga samal ajal sõna kõlab imeliselt.” Elena silmis iseloomustab eestlasi jahe ja eraklik temperament, võrreldes udmurtidega. “Eestlased pole nii avatud ja elavad pigem sissepoole. Minu silmis sõna “äär” kirjeldab eestlasi kui ettevaatlikku rahvast. Nad kipuvad tihti hoiduma oma arvamuse väljendamisest ja väldivad tähelepanu, jäävad pigem vaoshoituks ja asjalikuks,” räägib naine avalalt.

Eesti kultuuriruumis elamine Elenale sobib. “Esialgu natuke ehmatas eestlase leige olek. Pikemalt siin elades tunnetan aga, et Eesti on muutunud ja multikultuursus on sellele kindlasti kaasa aidanud.” Elena proovib ka ise oma udmurdilikke iseloomujooni rakendada, et Eestit veelgi helgemaks muuta. “Kui näen tänaval ilusat inimest, kellel on ilusad juuksed või kena mantel, siis lähen ja ütlen talle seda! See on väike asi, mida saan teha, aga midagi ikka!” naeratab ta.

Elena sõnul kehastub ta rahvarõivaid kandes täielikult udmurdiks ja järgib kõike, mis vanaema talle edasi on andnud. Näiteks olles abielunaine, ei tohi juukseid näidata. Foto: Erakogu

Muigamisi võib rääkida Udmurtia tuntud puskarikultuurist

Elena tunnistab, et see nii-öelda traditsioon on nende riigis märgataval kohal. “Minu eestlastest tuttavad ootavad väga minu ema tehtud kumõškat. Igal udmurdi perenaisel on oma kumõška retsept ja joogi maitse seega alati erinev. Ema kumõška on selline pehme ja küllaldane,” kiidab naine. “Kasvasin külas, kus aasta ringi tehakse rasket tööd ja võib öelda, et kumõška on seetõttu külarahva lahutamatu kaaslane. Kui pannakse kartulit maha või käiakse puid tegemas, siis kumõška on laual. Kui naabril sünnib vasikas või poeg abiellub, siis pakutakse jällegi kumõskat. Kui minu eestlastest sõbrad käisid esimest korda minu vanemate juures, olid nad veidi üllatunud sellest, kui palju külarahvas jaksab seda vägijooki tarbida! Alkohol muidugi ei ole hea asi ja oluline on, et sellest sõltuvusesse ei jääks, aga külaelu on külaelu: tehakse tööd ja juuakse kumõškat.”

Elena mainib veel, et Udmurtias kasutatakse tihti väljendit “kui ei joo, siis ei austa”. See on vist vene kultuurist üle võetud, arvab ta. “Kui on peied, siis pannakse lauale pits kumõškat. Iga külaline peab tilga võtma,” ütleb ta ja lisab, et niimoodi näidatakse surnu vastu austust. “Minu ema hoiab seda jooki klaaspurkides. Siis maitse ei ole rikutud,” väidab ta. “Kumõskat tehti kunagi palju ka varuks. Minu õe pulmas tõi ema välja seitse aastat vana joogi, mis oli pandud paksemast klaasist anumasse ja maetud sügavale mulda.”

Küsimuse peale, kui tihti Elena Udmurdimaad külastab, vastab ta, et on igal aastal käinud, autoga. “Udmurdimaale on 2200 kilomeetrit. Kontrast on sõita läbi Pihkva, Moskva lähiste ja siis, kui hakkad kohale jõudma, tunned Udmurdimaa kohe ära. Maastik muutub. Palju puid, selline maastik nagu Lõuna-Eestis, väikesed künkad ja sinka-vonka maalilised teed. Kui esimest korda käisime, ütles eestlasest abikaasa, et ilus maastik, ilus kultuur, ilus kodumaa!”

Intervjueeris ja kirjutas Rene Satsi.

Artikkel on osa meediaprogrammist „Mitme näoga Eesti“, mis toob esile Eesti kultuuririkkust. Meediaprogrammi toetab Kultuuriministeerium ja kaasrahastab Euroopa Liit.