100 NÄGU ⟩ Eesti vabatahtlikud sõdurid Ukrainas: vabaduse hind on ränk

Martin Jäägeri foto (üleval vasakul) koos kahe teise Ukraina sõjas hukkunud Eesti vabatahtliku fotoga Kiievis asuval mälestusmüüril. Mihhailovskoje kloostri müür on fotosid juba otsast otsani täis. Eestlase Tanel Krigguli foto on Martini kõrval, Ivo Juraki foto täpselt üks rida allpool. Foto: Jaanus Piirsalu

Tanel Kriggul, Ivo Jurak, Martin Jääger – kolm Eesti vabatahtlikku võitlejat, scoutsi, kes maksid kolmandat aastat Ukrainas vältavas täiemahulises sõjas kalleimat võimalikku hinda – andsid oma elu.

Kaks esimest sõdurit kuulusid Ukraina rahvusvahelisse leegioni, kolmas kuulsa Aasovi pataljoni veteranide üksuste ühendamisel loodud 3. ründebrigaadi ridadesse. Nii mõnigi Eesti inimene on nende meeste kohta saabunud nukrate uudiste taustal või siis lihtsalt huvist ajanud näpuga rida: kus kurat asub Bahmut, Lõman, Raihorodok.

Kui Lõman ja Bahmut on saanud enam-vähem tuttavaks – eriti Bahmut, mille kaitsmisel peetud veriste lahingute tõttu hoiti sealsetel arengutel üksvahe järjepidevalt silma peal –, siis Raihorodok ilmselt mitte nii väga. Jaanipäeva eelsest ajast tänavu suvel jäädvustub aga selle küla nimi mällu üksnes seetõttu, et seal lähedal hukkus Martin Jääger.

Jäägeril, Kriggulil ja Jurakil olid kindlad tõekspidamised ja veendumused. Nad ei tormanud Ukrainasse sõdima ummisjalu, vaid kaalusid otsust ja andsid endale aru: kui Ukraina kaotab, võib Eesti olla järgmine.

Üks samuti Ukrainas võidelnud vabatahtlik saatis pärast Jäägeri hukkumist sõnumi: «Koos temaga läks ka osa minust!» Tolle võitleja ülem käsutas mehe pärast rahvuskaaslase hukkumist mõneks ajaks lahinguülesannete juurest eemale, et ta saaks kaotusvalust üle. Sõduriõnn pole lõputu.

Aga Eesti vabatahtlikud sõdurid ei ole pelgalt kolm hukkunut, vaid samuti kümned ülejäänud lühema või pikema aja vältel Ukraina sõjast läbi käinud ning seal praegugi võitlevad mehed. Nende väärtus seisneb teadmistes ning praktilistes kogemustes, mis kuluvad Eestile marjaks ära.

Eestlased ei võitle Ukrainas isikliku heaolu nimel, sest selleks on teenistus liiga väike ja risk suur. Tegelikkuses kulub nende sõduripalk paljuski sõdimiseks vajamineva varustuse soetamiseks. Mängu pannakse isiklikud säästud, abiks on kodu- ja välismaiste abistajate panus. Autod, droonid, muud tehnilised vahendid maksavad omajagu. On õnn, et nende tegevus ei jäta paljusid ükskõikseks. Vabadus maksab ränka hinda, nõudes ohvreid. Anname selle kaitsjatele au.