Sirje Karis: hoiame oma isasid, kes sageli ei oska või häbenevad end hoida

Sirje Karis isadepäeva kontserdil. Foto: Presidendi kantselei

Isadega tuleb rohkem rääkida ja küsida neilt mõnikord, et paps, kuidas läheb, kust valutab ja logiseb, rääkis  Sirje Karis isadepäeva kontserdil Kilingi-Nõmmel. Ta lausus, et isasid tuleb hoida, sest nad ise ei oska või häbenevad ennast hoida. 

Head inimesed siin Kilingi-Nõmmel ja kogu Eestis.

Mõnikord on vaja vähe sõnu, et palju edasi anda. Näiteks Paul-Eerik Rummo kaks lühikest rida:

„Minu isa seisab maja juures 

tal on hea võluri pilk…“

Nendest sõnatõmmetest tekib soe tunne. Et on kodumaja, on isa, on tema hea pilk. Kindel ja rahulik on sellesse pilti vaadata.

Isalt – olgu ta Toivo või Urmas, Andres või Tony, Andrei või Igor – ootamegi kindlat ja rahulikku meelt.

Minu isa oli just niisugune. Häält tõstis, ja sedagi naljaga pooleks, vaid siis, kui nägi mind sõbrannaga toas istumas. „Tüdrukud, nüüd õue!“ Nii ta kamandas, endal muie näos. See tähendas, et minge ja liigutage ennast, kuid mõnikord ka marjade korjamist, peenarde rohimist või midagi sarnast.

Õppisin isalt teiste inimeste märkamist. Tema oskas kaasteelisi tähele panna ja arvestada nendega, kes kõrval, olgu nad pere, naabrid, töökaaslased. Isa seadis teised endast kõrgemale. Ma ei tea, kus tema seda õppinud oli, kuid mulle tundub, et praegu on palju minakesksust ja vähem teiste märkamist.

Isa enda muresid meile ei kurtnud ja infarkt võttis ta noore mehena. Tagantjärele olen mõistnud, et isadega tuleb rohkem rääkida ja küsida neilt mõnikord, et paps, kuidas läheb, kust valutab ja logiseb, mida meeleolu teeb? Järjest rohkem võtame jutuks vaimse tervise, mis teebki muret ja vajab tähelepanu. Isa võib murda ka see, kui ta tunneb vajadust olla kogu aeg kindel ilmasammas. Temagi vajab tuge.

Hoiame oma isasid, kes sageli ei oska või häbenevad end hoida.

Mulle meeldib, kui meie pere treenerist poeg ütleb jalgpalluritest vennapoegadele, et kõik ei pea kõrgliigas mängima, peaasi, et üldse midagi teete. See on nii rahustav, edu- ja saavutuskultusega nii mõistlikult vastuvoolu, et ma tahaksin rohkem sellist elutervet suhtumist. Selle vastand on sõnade ja pilkudega lapse tagant kihutamine, et ta peab iga hinna eest seisma võitja pjedestaalil, olgu see sport, aineolümpiaad või muusikakooli klaveriklass. Iga hinna eest võib lapselt võtta lapsepõlve ja soovi millegagi süvitsi tegeleda.

Hoiame oma lapsi. Isad ja emad, ärme tee neid ja ennast katki sunniga, et kogu aeg peab võitma, olema täiuslik.

Ma tulen tagasi vaimse tervise juurde. Rääkisin hiljuti ühel konverentsil, et vaimse tervise teemaga tegelemine näitab ühiskonna tugevust, mitte nõrkust. Nädal hiljem sain kirja, et probleem on selles, et inimesed ei oska suhelda, veel vähem konflikte lahendada. Autor vahendas ühe Rapla lapsevanema mõtet, et hakkaks lastele maast madalast õpetama suhtlemist, empaatiat, endast ja teistest arusaamist. Siis ei nimetata taktitust aususeks ja sõnadega kaaslasest ülesõitmist vooruseks ning siis ei ole lõpuks väljal ainult kaotajad ja katkised inimesed.

Kooliprogrammi on see mõte sisse kirjutatud psühhosotsiaalsete oskuste nime all, inimkeeli öelduna tunde- ja suhtetaibu arendamisena. Seda saab õppida kirjanduses ja kehalises kasvatuses, saab isegi matemaatikas ja maateaduses, näiteks rühmatööde ja arutelude toel. Vaimse tervise toetamine peabki olema kogu ühiskonna eesmärk, alates peredest ja koolidest kuni poliitikute ja meediani.

Siis on rohkem kindla ja rahuliku meelega isasid. Ja nende hea võluri pilk, millele Paul-Eerik Rummo viitas, annab sellesama kindlustunde ja eneseusu edasi ka lastele, kogukonnale, meile kõigile.

Toredat isadepäeva!