Jüri Adams põhiseaduse muutmise ettepanekutest: tegemist on avalikkuse eksitamisega

Endine riigikogu ja Põhiseadusliku Assamblee liige Jüri Adams Foto: Tairo Lutter

Eesti põhiseaduse teksti üks autoreid Jüri Adams analüüsib Postimehe palvel lühidalt põhiseaduse muutmise protsessi riigikogus. Ta on kriitiline opositsiooni esitatud eelnõu suhtes, kuid veelgi enam leiab ta vigu valitsuskoalitsiooni poolt menetlusse antud eelnõus. 

Esiteks. Mõlema ettepaneku puhul on tegemist avalikkuse eksitamisega. Kavandatavat muudatust on esitatud kui kahe agressorriigi – Venemaa ja Valgevene – kodanikelt valimisõiguse äravõtmist, mis kehtiva õiguse raamides peaks ju muu hulgas tähendama tingimuslikku ja ajaliselt piiratud otsust, mis peaks ilmselt lõppema siis, kui need riigid loobuvad agressioonist.

Tegelikult nähtub tekstidest, et praegune üldine, kõigi maailma riikide (ca 200 riiki) kodanike valimisõiguse põhimõte kavatsetakse likvideerida ja asendada see inimese kodakondsusest lähtuva eriõigusega – kavatsetakse kehtestada selliste riikide loend kas põhiseaduse või muude seaduste tasemel, kelle kodanikel see õigus oleks. Valitsusliidu ettepaneku järgi oleks esialgu tegemist ca 30 riigiga. Järeldus: poliitilised ideed ei ole piisavalt selged.

Teiseks ei ole oskust õiguslikult mõtelda. On kaks võimalust: õiguse kollektiivne äravõtmine, s.t suurelt inimeste rühmalt korraga, või õiguse individuaalne, s.t üksikult inimeselt äravõtmine (kuigi kummagi eelnõu tekstis sellest võimalusest juttu ei ole).

Kollektiivne äravõtmine on vaadeldav kui kollektiivne karistus. On üsna tõenäoline, et see kohtutes vaidlustatakse ja tühistatakse või see ei teostu mingil muul põhjusel. Minu arvates oleks avalikult väljakuulutatud poliitilise tagajärje saavutamise nimel targem, kui n-ö mõlemad rauad tulle pandaks. Et kui plaan A ei õnnestu, siis oleks töös plaan B.

Põhiseaduse teksti muutuste sõnastamine käib kõikidele praegustele autoritele üle jõu. Selliseid võimeid ja oskusi ei ole minu teada ka riigikogu abipersonalil.

Kolmas asi – põhiseaduse teksti muutuste sõnastamine käib kõikidele praegustele autoritele üle jõu. Selliseid võimeid ja oskusi ei ole minu teada ka riigikogu abipersonalil. Üks asi on põhiseaduses kasutatav normitehnika, stiil ja uue materjali sobitumine ning seosed põhiseaduse ülejäänud tekstiga. Kuid tuleks vältida niisuguseid sõnastusi, mida võib tulevikus vaja minna kiiresti või tuleks perioodiliselt muuta. Maailmas toimuvad kogu aeg ettenähtamatud muutused ja seepärast ei sobi ei rahvusvaheliste organisatsioonide ega riiginimede loendid. Põhiseadusse ei kirjutata niisuguseid asju, mida võib-olla tuleb iga paari aasta tagant muuta.

Neljandaks. Mina küll ei näe, et oleks läbi mõeldud, milliseid kaasnevaid tagajärgi see kõik võib tuua, eriti halbu ja ebasoovitavaid tagajärgi. Vähemalt viimased 15 aastat on Eestis tehtud seaduseelnõusid ministeeriumites ja riigikogus neid enamasti vaid kummitembeldatud. Sellises süsteemis tegutsejad paistavad olevat täiesti unustanud, et ei ole võimalik kehtestada seaduseteksti, millel oleksid ainult autorite soovitud tagajärjed ja puuduksid muud, soovimatud tagajärjed. Nn negatiivsete tagajärgede vähendamisega või kompenseerimisega tuleb eraldi tegeleda.

Kuivõrd suurenevad Venemaa või kellegi teise võimalused neid inimesi suunata Eesti-vastasele aktiivsele tegevusele? Mulle tundub, et Eesti-vaenulikkuse senine aeglane vähenemine võib peatuda ja pöörduda hoopis kasvule. Kui palju väheneb n-ö Eesti sõprade hulk siinsete mittekodanike hulgas? Või hoopis suureneb Eesti kodakondsuse võtmine ja kas see on siis meie rahvuslikes huvides?

Ja kas praegu, pärast USA presidendivalimisi, on just õige aeg?

Lõpuks, viiendaks. Eesti riik on olnud iseseisev üle 30 aasta. Aga oleme nagu tühja küna ees: ei ole kuskilt võtta tänapäevaseid ja rahvusvahelise silmaringiga põhiseaduste valdkonna asjatundjaid-eksperte, keda nüüd oleks vaja eesseisvas töös. Neid ei ole, sest neid ei ole peale kasvatatud. Seda sorti kompetents paraku iseenesest ei teki ega kasva. (Muide, samalaadsed «mustad augud» on meil ka valimisküsimuste ja kodakondsusküsimuste valdkonnas.)

Tegelikult oleme hädas nagu mustlane mädas.