100 NÄGU ⟩ Kristen Michal: ootas oma aja ära

Kristen Michal Foto: FERENC ISZA/AFP

Juba eelmise kümnendi algul räägiti Kristen Michalist kui kohe-kohe peaministritooli täitjast, justkui igaviku valitsust juhtinud Andrus Ansipi loogilisest mantlipärijast.

Nn Silvergate’i skandaal pani selle mõtte küll aastateks pausile. Aastaid oli vaja ka selleks, et ühiskonnas juurdunud eelarvamused ära «kustuksid». Aga lõpuks loksus tähtede seis paika, kui Kaja Kallasest sai Euroopa Liidu kõrge välisesindaja. Seda, et ta sinna saaks, ootasid – et mitte öelda tahtsid – kõik. Kallase ja võimupartnerite läbisaamine ja koostoime väsitas lõpuks kõik ära ning valitsus oli vähemalt pool aastat, aga võibolla kauemgi restardi-ootuse režiimil.

Michal ei ole peaministrina Kallasest erinev mitte ainult kõige ilmsemas asjas – et ta on pigem sisepoliitikale, mitte välispoliitikale orienteeritud peaminister.

«Otsib võimalikult palju ühisosa» ning «ei sekku teiste ministrite vastutusalasse», vastab nii Kallase ajal kui ka Michali valitsuses siseminister olnud Lauri Läänemets (SDE) küsimusele, mis Michalit Kallasest eristab.

Kui osalt on need erinevused loomulikud ja tulevad inimeste ääretult erinevatest natuuridest, siis teisalt pani Michali kui peaministri profiili paika poliitiline argielu ja samas ka lihtsalt võimalus Kallase eksimustest õppida. Kallase valitsustes olid nääklemised-hõõrumised üksteise otsa. Tundlike küsimuste avalikkuse jaoks siledaks-talutavaks turundamise kunsti Kallas samuti ei vallanud. Kogu see kompott kandus valguskiirusel meediapilti ja sealt toetusnumbritesse üle. 

Kõigi Kallase vajakajäämiste järelmõjus on Michal püüdnud vastupidise taktika valida, sest sama rada pidi jätkamine polnuks 2027. aasta valimisi silmas pidades jätkusuutlik: võimalikult vähe niisama jamasid, võimalikult vähe hõõrumisi. Arvatavasti silmapaistvaim töövõit, mis sellega kaasnes, on Venemaa ja Valgevene kodanike valimisõiguse saaga lõpule vedamine, mis Kallase ajal paistis võimatu missioonina.

Ja delikaatsete teemade silumist valdab ta oma poliitilise staaži pealt niikuinii. Kasvõi 1,6 miljardi euro laskemoona küsimus, mis kukkus Michalile ametisse astudes sülle: kaitseväe soovitud variandis rahalist katet sellele tegelikult ei leitudki. Aga ajaperioodi, mille jooksul moona hankida, venitati lihtsalt paari aasta võrra pikemaks ning see andiski võimaluse moonaraha eraldamise otsus välja kuulutada.