Kuremäe nunnad veresideme katkestamisest Vene Õigeusu Kirikuga: see on võimatu

Kuremäe klooster Foto: Marina Puškar

«Klooster jääb varasema seisukoha juurde, et tal pole volitusi ega õigusi pöörduda isiklikult Moskva ja kogu Venemaa Patriarhi Kirilli poole palvega stavropiigia äravõtmiseks ja Pühtitsa Jumalaema Uinumise Stavropigiaalse Naiskloostri üleminekuks Konstantinoopoli rüppe,» kirjutasid Pühtitsa Jumalaema Uinumise Stavropigiaalse Naiskloostri nunnad siseminister Lauri Läänemetsale.

Pühtitsa kloostri iguumenja Filareta kordas kevadel öeldut. «Meie selline samm on lihtsalt võimatu – Eesti riigivõimu esindajad muidugi võivad seda mitte teada ja mitte mõista, aga teie, meie vennad Kristuses, teate, mida tähendab kloostri jaoks tema kanooniline side emakirikuga. Meie ei saa ja meil pole õigust ühepoolselt seda katkestada, kuna kloostri stavropigiaalne staatus on sisse kirjutatud meie kloostri põhikirja, mida meil pole õigust omal tahtel muuta,» kirjutati tookord pöördumises.

29. oktoobril edastatud avalikus kirjas siseministrile tõi Pühtitsa kloostri iguumenja Filareta välja põhjused, miks neil pole võimalik lahkuda Vene Õigeusu Kiriku (VÕK) hierarhilisest struktuurist.

«Meie seisukoha mõistmiseks tuleb mõista selle vaimse valiku aluseid, mida teeb iga kloostrisse tulev inimene. Nunnaseisust vastu võttes eraldab inimene ennast muust maailmast ja saab vaimse õeskonna liikmeks, jättes kõrvale ilmaliku elu ja ühtlasi kõik, mis on selles maailmas olemas, ning järgneb Kristusele,» selgitavad nunnad oma kirjas.

«See vaimne kogukond muutub Jumala teenimise kooliks, kus inimene, õppides tundma ennast ja oma patu suurust, hakkab avastama endas vajadust sisemiseks meeleparanduseks, hakkab kasvama vaimse täiustumise teel, mille pärast ta kloostrisse tuli. Kogu kloostri elukorraldus on suunatud just sellele eesmärgile, kus lakkamatu palve käib käsikäes erimäärase töökuuletumisega, s.t töötegemisega, nagu nunnade igapäevastes toimetustes. Nunna vaimne valik – see on elu Kristuses ja enda pühendamine tema teenimisele,» seisab kirjas. 

Allakirjutanud jätkavad: «Nunnaks pühitsemise sakrament ja pühitsemisel antavad pühalikud tõotused (karskus, kuuletumine, omakasupüüdmatus) teevad võimatuks selle, et kloostri nunnad saaksid omal algatusel ja oma äranägemise järgi muuta enda elukorraldust. Seega, andes nunnadele õiguse väljendada oma tahet jurisdiktsiooni valimisel, oleks see otseses vastuolus munkluse mõistega ning samuti ka vandega, mille nunnad on andnud, mis põhineb ilmalikust elust lahtiütlemise tõotustel (ἀποταγή).»

«Küsimus kloostrile stavropigiaalse staatuse andmisest või tühistamisest on üksnes Moskva ja kogu Venemaa Patriarhi eesõigus.»

Nunnad viitavad minister Läänemetsa öeldule, et riigil pole etteheiteid kloostri enda tegevusele. «Ministeeriumi esindaja tõi oma selgitustes korduvalt välja, et ohuteguriks on patriarh Kirilli retoorika, mis sunnib riiki ette võtma otsustavaid samme MPEÕK ja kloostri suhtes.»

Pühtitsa kloostri iguumenja Filareta selgitas, et õigeusus on patriarh eelkõige lihtsalt inimene, surelik inimene, kellel on teatud võim; omamoodi ajutine ülem.

«Õigeusu kirik ei anna patriarhile neid erilisi volitusi, mis on antud Rooma paavstile katoliiklaste seas – olla kirikliku tõe garanteerija ja hoidja, kes jutlust pidades ei eksi. Patriarh võib eksida ning mitte kõik tema öeldu ei pruugi olla tõde.» Ta lisas: «Patriarhi jutluseid, tema kirjutatud artikleid ja kogunemistel väljendatud mõtteid on väga suur hulk, kuid kirik ei saa korraga määratleda tema hinge olekut kui «kiskjalikku, mis laastab kirikut». Ta osaleb enda äranägemise järgi mittekiriklikel kogunemistel, kus räägib palju, mistõttu võib ta eksida või lasta end petta. Patriarh, nagu ka kõik teised kiriku liikmed, võib komistada. Siiski ei hukku kirik eraldiseisvate inimeste eksimuste tõttu.»

Pühtitsa kloostri iguumenja Filareta rõhutas: «Kui praegune patriarh teeb jumalavastaseid tegusid, siis need luhtuvad peagi ning ta lakkab olemast kristliku kiriku liige. Arvestades ülaltoodut, palvetab kirik mitte patriarhi eest, vaid et ise Issand juhiks patriarhi südant, et ta oma sisemises elus ei pöörduks Jumalast eemale, nagu on palvetanud ja palvetab Pühtitsa klooster Eesti Vabariigi võimu ja sõjaväe eest.»

Iguumenja kirjutas, et kui Patriarh väljendab soovi kloostri üleminekuks teise patriarhi alluvusse, on see kloostri jaoks pelgalt administratsiooni vahetumine. «Klooster ei saa siiski esitada patriarhile palvekirja kirikust väljumise kohta, kuna see tähendaks omavolilist lahtiütlemist neist kohustustest ja asjaoludest, mis on Jumala poolt tema peale pandud, s.t lahkumist elust Kristuses.»

Samuti anti kirjas ülevaade kloostri loomisest ja ajaloost, tuues välja, kui oluline roll on Vene Õigeusu Kiriku endisel juhil, Eesti päritolu patriarh Aleksius II-l.

Teiseks esitas Filareta põhjendused, miks ei saa klooster loobuda ka oma stavropigiaalsest staatusest, viidates, et selle saab algatada ainult Vene Õigeusu Kiriku juhtkond.

«Pöörame teie tähelepanu sellele, et kloostri sõltumatu stavropigiaalne staatus eelnes imekombel Eesti Vabariigi tulevasele iseseisvusele,» kirjutas ta.

Pühtitsa kloostri iguumenja selgitas nende staatust, mis muudab nad sõltumatuks kohaliku piiskopkonna võimust. «Kloostri ajaloos on palju näiteid ja tõendeid selle kohta, et meie, kloostri asukad, olles stavropigiaalses staatuses, oleme vabastatud poliitilistest ja ilmalikest tendentsidest,» sõnas kloostri juht ja tõi ka näiteid. 

«Kloostri liikmetel ei ole oma tahet, me elame kuuletumises. Seepärast ei ole kloostril õigust sellist pöördumist saata.»

«Kõik, kes on külastanud Pühtitsa kloostrit, võivad kinnitada, et nunnade elu seal on pidev töö ja palve, palve ja töö. Maailma sündmused jäävad kloostri müüride taha,» rõhutas Filareta.

Ta lisas: «Seega on küsimus kloostrile stavropigiaalse staatuse andmisest või tühistamisest üksnes Moskva ja kogu Venemaa Patriarhi eesõigus. Loobuda omal algatusel stavropigiaalsest staatusest, mille kinkis meile pühim patriarh Aleksius II, keda austasid õed, meie eelkäijad kui lihast isa, ning emakest skeemaiguumenjat Varvarat aga nimetati emaks, tähendaks meie jaoks pöörata selg nende igavesele mälestusele, keda Jumal oli õnnistanud säilitamaks Pühtitsat.»

Filareta selgitas ka kiriku põhikirja olemust ja koguduste printsiipi. «Kui praegune patriarh teeb jumalavastaseid tegusid, siis need luhtuvad peagi ning ta lakkab olemast kristliku kiriku liige. Arvestades ülaltoodut, palvetab kirik mitte patriarhi eest, vaid et ise Issand juhiks patriarhi südant, et ta oma sisemises elus ei pöörduks Jumalast eemale, nagu on palvetanud ja palvetab Pühtitsa klooster Eesti Vabariigi võimu ja sõjaväe eest,» kirjutas kloostri juht. 

Eestseisja tähendas, et õigust pöörduda patriarhi poole palvega loobuda stavropigiaalsest staatusest pole kloostri põhikirjas ette nähtud ei kloostrile ega ka tema organitele. «Selline pöördumine ei ole võimalik, oleme teada andnud ka oma varasemates vastustes. Nii selgitasime juunikuus 2024. aasta saadetud kirjas oma seisukohta munklust vastu võttes antud vande täitmise kohustuse kaudu. Munklusesse astuja annab täieliku kuuletumise vande. Edaspidi ei juhi teda enam isiklikud soovid ega tema enda tahe, vaid kuuletumine. Kloostri liikmetel ei ole oma tahet, me elame kuuletumises. Seepärast ei ole kloostril õigust sellist pöördumist saata.»

Ta lisas: «Võime öelda, et selline kloostripoolne initsiatiiv on sõna otseses mõttes vaimne surm meie nunnade jaoks, sest kaob nii ühtsus kogumaapealse kirikuga ning, mis kõige hirmsam, Püha Vaimu kohalolek. Kui varem me tajusime seda, siis nüüd me näeme, et ka kiriku kaanonid hoiatavad meid nende tagajärgede eest.»

Lõpetuseks kirjutas Filareta: «Lubage nüüd mul väljendada veendumust, et meie pöördumine aitab kõigil huvitatud isikutel saada selget arusaama nendest piiridest, millest ületamiseks ei ole kloostril seaduslikku õigust. Kirikuelukorralduse normide järgimine on nurgakivi, millele on juba üle sajandi rajatud Pühtitsa klooster ja ilma milleta ei ole selle olemasolu üldse mõeldav.»