REPORTAAŽ ⟩ Rõõmsat koera kliinikus tõsiselt ei võeta

Lunale meeldivad inimesed rohkem kui teised koerad ning tervisemuredest hoolimata proovib ta nendega alati jutu peale saada. Foto: Madis Veltman

«Jääge vait! Te ajate mind närvi ja te ajate oma koera närvi,» röögatab üks koeraomanik teisele. Loomakliinikus võib urisemiseks minna ka inimeste vahel.

Mis puudutab lemmikloomade omanike suhtumist oma hoolealuste tervislikku seisundisse, ulatub suhtumine seinast seina. Ühes ääres on need, kes jälgivad hoolsalt oma loomakese iga tuju, suutäit ning inspekteerivad teadusliku põhjalikkusega jäänukeid, mida koeraomanikud kotikesse pakivad. Teised aga peavad nende esimeste üle peenikest naeru. Need loomaomanikud on ise põhjendamatult targad ja kipuvad paanikas tuttavatele andma nõu stiilis: «Ah, see on tavaline, et loomadel...» Loomaarstile on nad nõus pöörduma, kui tõesti keegi hakkab tükkideks lagunema.

Jookseb nii, et tükid taga

Kui koer hiirejahituhinas endal külje kuudi taha pugemise takistamiseks pandud vanast põrandalauast välja turritava naela vastu lõhki tõmbab, siis viib tee ka enesekindla loomapidaja arstile. Liigse reipuse poolest tuntud retriiver ise muidugi ei leia, et tal midagi viga oleks. Küljes auk, millest võiks vabalt käe sisse panna, kepsutab ta innukalt kliiniku poole nagu morfiinilaksu saanud sõjaväelane, kes soolikad väljas rõõmsameelselt põetajatele külge lööb.