:format(webp)/nginx/o/2017/03/21/6477779t1h61f7.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/10/17/16424920t1h9f77.jpg)
Kas Ida-Ukraina muutub taas tühjavõitu väljaks, nagu oli veel mõnisada aastat tagasi? Kes hakkab tegema valusaid otsuseid, et mingeid Ukraina linnu ei tasugi taastada?
Tähtsaim eestlane sõdivas Kiievis avaldab raamatu (1)
Selliseid küsimusi esitab Eesti diplomaat Matti Maasikas oma mälestusteraamatus tööst Ukraina sõja alguses Euroopa Liidu (EL) suursaadikuna Kiievis. Raamatu «Rahvas, kes hakkas vastu. Euroopa Liidu suursaadikuna Ukrainas 2019–2023» annab oktoobri lõpus välja kirjastus Varrak.
Matti Maasikas
Sündinud 1967. aastal, hariduselt ajaloolane
1999–2001 oli ta peaminister Mart Laari (Isamaa) büroo juhataja
2001–2005 Eesti suursaadik Soomes
2005–2008 välisministeeriumi kantsler
2009–2011 töötas eri ametikohtadel Euroopa Komisjonis, nõustades president José Manuel Barrosot ja laienemisvolinik Olli Rehni
2011–2016 esindas suursaadikuna Eestit ELi juures
2016–2019 koordineeris välisministeeriumis Eesti ELi eesistumist
2019–2023 ELi suursaadik Ukrainas
Alates 2023. aastast töötab ELi ühtses välisteenistuses Brüsselis
Postimehele raamatust rääkides ütles Maasikas, et on üsna kindel selles, et Ukraina ühiskonnas tuleb sõja lõppedes põhjalik arutelu teemal, mil määral oldi täiemahuliseks sõjaks valmis ja miks valmistuti just nii. «Miks [president Volodõmõr] Zelenskõi ja riigi poliitiline juhtkond avalikkuses viimaseni raius, et ei usu suuremastaabilist sissetungi?» tõi Maasikas esile tähtsaimad küsimused. «Kas tegu oli sihiliku eksitamisega või ebapiisava teadmisega olukorrast? Mõlemad on väga halvad vastused, ega siin häid ei pruugigi olla. Miks ikkagi pidi [toonane] sõjaväe ülemjuhataja kindral [reservis Valeri] Zalužnõi mingeid ettevalmistusi riigi juhtkonna eest varjama? Zelenskõil tuleb siin vastata õige paljudele teravatele küsimustele.»
/nginx/o/2024/10/17/16424921t1h0bd9.jpg)
Praegu endiselt ELi välisteenistuses töötav Maasikas ütles, et tundis raamatu kirjutamiseks sisemist sundi ning lisaks ärgitasid ka tuttavad tagant. «Mulle tundub, et olen kogenud laiema publikumiga jagamise väärilist,» ütles Maasikas. «Ja ega eesti lugejal oma Ukraina-raamatut, kus nii sõjast-poliitikast-Zelenskõist kui ka pisut tausta riigi ja rahva kohta just eestlasele arusaadava kontekstiga, seni polnud kah.»
Põhjalik käsitlus Ukrainast
Tegemist on Eesti diplomaatias haruldase raamatuga. Eesti suursaadikud, olgugi kasvõi selles rollis ELi värvides, kirjutavad harva päevakajalisi mälestusi. Varem on ainult riigikogu liige Mart Helme (EKRE) avaldanud 2002. aastal suurepärase mälestusteraamatu «Kremli tähtede all» ajast, kui ta töötas Eesti suursaadikuna Moskvas aastatel 1995–1999, ning Jaak Jõerüüt 2004. aastal memuaarid «Diplomaat ja mälu», mis puudutas ka tema suursaadikukarjääri Soomes ja Itaalias 1990ndatel.
Tähelepanekuid Ukrainast
Huvitavaid mõtteid ja detaile Matti Maasika peagi ilmuvast raamatust «Rahvas, kes hakkas vastu. Euroopa Liidu suursaadikuna Ukrainas 2019–2023»:
- Siiras, ütleksin isegi kirglik usk demokraatiasse, vabadesse valimistesse on üks Ukraina euroopalikkuse silmapaistvamaid jooni.
- Selles (kasakluses – J. P.) on tugev iva. Kasaklus mitte selles tähenduses, et läheme sultaniga sõdima, vaid selles, et kellegi teise, pealinna, keskvõimu peale loota ei tasu, kogukond peab ise hakkama saama. See aitab mõista Ukrainat kui suhteliselt nõrga keskvõimu, nõrga riigiaparaadiga, ent tugeva kodanikuühiskonnaga riiki.
- Kauaaegse Ukraina-vaatleja Adrian Karatnõtskõi väitel oli Volodõmõr Zelenskõi üks vähima ettevalmistusega inimene, kes iial üht demokraatlikku riiki juhtima on hakanud.
- Kuigi skandaalidest polnud Ukraina pulbitsevas sisepoliitikas puudust ka Zelenskõi ajal, ei puudutanud ükski neist ta isikut. (Nii on siiamaani – J. P.)
- Zelenskõi pole Stepan Banderat ega ukraina metsavendade organisatsiooni Ukraina Ülestõusuarmeed avalikult kiitnud.
- Esimesel suure sõja aastal ei kohtunud kaks Ukraina vastupanu sümbolit, president Zelenskõi ja pealinna linnapea Klitško, viimase väitel kordagi.
- Mul ei õnnestunudki oma nelja aasta jooksul korraldada ELi suursaadikute kohtumist asukohariigi presidendiga, mis on tavaliselt liikmeks saada soovivas riigis regulaarne nähtus.
Ligi 200-leheküljelisest raamatust puudutab otseselt sõjaaega umbes kuuendik. Raamatu ülejäänud osades kirjutab Maasikas sellest, kuidas üks Eesti diplomaat sai üldse tõusta ELi suursaadikuks sellises tähtsas piiririigis nagu Ukraina ning oma tööst enne sõja puhkemist. Ukraina poliitikas toimuvast arusaamiseks on see raamatu osa ülioluline, sest aitab paljusid allhoovuseid ja taustu mõista ka sõjaaegses Ukrainas. Teist sellist nii põhjalikku käsitlust Ukrainast enne sõda eesti keeles praegu ei leia.
«Usun, et ka sõja mõistmiseks on hea teada, kuidas mõtleb ja tegutseb Zelenskõi, kuidas toimib Ukraina ühiskond, millise maaga on tegemist,» rääkis Maasikas, miks ta nii põhjalikult kirjutab sellest, millises olukorras oli Ukraina täiemahulise sõja puhkedes.
Maasikas kirjutab raamatus, et Venemaa kallaletungi esimestel tundidel 24. veebruaril 2022 polnud tal veel kavatsust Kiievist lahkuda ning sulgeda ELi delegatsioon. Sellise otsuse võttis ta vastu alles esimese sõjapäeva lõpus, kui selgus, et Vene armee kavatseb Kiievi all maandada dessantüksused. Mõjutas ka see, kui selgus, et Ukraina juhtkond arvestab lahingute võimalusega Kiievis.
«Jõudsime järeldusele, et Kiiev võidakse ära võtta või võib ta muutuda linnalahingute tallermaaks, teiseks Groznõiks (Venemaa Föderatsioonile kuuluva Tšetšeeni vabariigi pealinn – toim),» kirjutab Maasikas. «Kummalgi juhul poleks ELi esindusel olnud seal midagi teha. President Zelenskõi esines 24. veebruaril video vahendusel väga emotsionaalselt ELi erakorralisel ülemkogul, kus ta ütles otse, et see võib olla viimane kord, kus nad teda näevad.» Seepeale sündiski Maasikal otsus Kiievist lahkuda.
«Veel kord elus Vene okupatsiooni alla jääda, ka Euroopa diplomaadi ikkagi kuidagi kaitstud olukorras, ei olnud mul vähimatki tahtmist,» kirjutab Maasikas. «Tagantjärele mõeldes oleks ehk pidanud poole meeskonnast ära saatma ja ise koos Boulangeri ja Norkusega (Wilfried Boulanger oli tollal ELi delegatsiooni julgeolekuülem ja kolonel Algirdas Norkus delegatsiooni kaitseatašee – J. P.) ikkagi kohale jääma. Oleks saanud kohapealt otseinfot, ehk ikkagi paremini suunata ELi abi ja muidugi ka lihtsalt lippu lehvitada. Oleks-poleks.»
Kriisipinevus niitis jalust
Kui Maasikas oma lähimate abilistega (nende seas oli üks eestlane, ELi delegatsioonis turvaeksperdina töötanud Ivo Heinlaid – J. P.) 25. veebruari hommikul Kiievist minema sõitis, siis jäid Ukraina pealinna veel kaheksa ELi liikmesriigi saatkonda. «Ühe liikmesriigi suursaadik andis teada, et tema meelest on ohutum venelaste tulek ära oodata ja siis rääkida läbi humanitaarevakuatsioon. Sellele «tarkusesähvatusele» vaatamata lahkus temagi peagi Kiievist,» kirjutab Maasikas.
«Ühe liikmesriigi suursaadik andis teada, et tema meelest on ohutum venelaste tulek ära oodata ja siis rääkida läbi humanitaarevakuatsioon. Sellele «tarkusesähvatusele» vaatamata lahkus temagi peagi Kiievist.»
Matti Maasikas
Raamatust tuleb ka välja, et Eesti vastavad ametkonnad prognoosisid veebruari keskel Ukrainas sõja puhkemist juba 20. veebruaril. Huvitava detailina toob Maasikas veel välja, et kui ta oli juba tagasi Kiievis (ta naasis 2022. aasta aprilli alguses), siis kukkus ühe Venemaa õhurünnaku ajal läbi tema residentsi katuse tükk Iraanis toodetud Shahedi droonist. Venemaa ründas ja ründab siiani nende droonidega pidevalt Kiievit. Ukraina õhutõrje laseb enamiku Shahedidest alla, aga kukkudes tekitavad droonide tükid tihti hoonetele purustusi, süütavad neid ning vigastavad ka inimesi. Kiievi kesklinna lähedal asunud Maasika residentsile kukkunud droonitükk õnneks kellelegi viga ei teinud.
:format(webp)/nginx/o/2024/10/17/16424922t1h657c.jpg)
Inimliku vahepalana toob Maasikas raamatus välja, kuidas tema organism reageeris 2022. aasta märtsi lõpus pidevale magamatusele alates veebruari keskpaigast. «Inimene ei jaksa lõputult kriisipinevuses olla,» kirjutab Maasikas. «Minu puhul ilmnes see kõigepealt selles, et pärast kuud aega täies pinges jõudsin märtsi keskel selleni, et nii kui maha istusin, jäin kohe magama – kolleegidele pidi see meie ühises kontoriruumis üsna veider tunduma. Pisut hiljem jäin lihtsalt haigeks, mitu päeva ei suutnud ilma Coldrexita püstigi tõusta.»
Jermak ei seedinud Maasikat
Maasikas kirjutab ka oma isiklikest suhetest Ukraina juhtivate poliitikutega, kellest paljud on sõja ajal saanud Eesti inimestele tuttavateks nimedeks. Näiteks Ukraina presidendi kantselei juht Andri Jermak, kelle väga suurest mõjust president Zelenskõile on palju kirjutanud ka Postimees.
Ukrainas pikalt üks mõjukamaid poliitikuid olnud Arsen Avakov, kes oli siseminister 2014–2021 ja kelle Zelenskõi lahti lasi, ütles Maasikale, et Jermak on kogu aeg Zelenskõi kõrval. «Jermak on Zelenskõi teine ajupoolkera, ütles Avakov mulle juulis 2022,» kirjutab Maasikas.
Maasikas tunnistab, et tal olid Jermakiga keerulised suhted.
Maasikas tunnistab, et tal olid Jermakiga keerulised suhted. «Jermaki kaastöötajad, kellest mitte kõik teda palavalt ei armasta, andsid mulle teada, et kantseleiülem ei seedivat mind isiklikult ja kandvat mu peale keelt ka presidendile,» kirjutab Maasikas. «Arvan aga, et Jermakil oli üsna tihti vaja Zelenskõile aru anda ka ebaõnnestumistest – ja mis oleks lihtsam, kui neid nõudlike, jäikade ja Ukraina eripärade suhtes kurtide välismaa partnerite kaela ajada?»
Väga avameelseks Maasikas raamatus muidugi ei lähe. Postimehele nentis ta, et diplomaadi, eriti ametisoleva, jaoks on alati olemas punased liinid, mida ületada ei tohi. See käib nii isikliku usalduse kohta, mida partnerid sinu vastu omavahelistes vestlustes üles näitasid, kui ka riikidevaheliste suhete kohta, mida liigne avameelsus võib kahjustada.
«Asjad veel väga värsked ka,» ütles Maasikas. «Õige mitmes kohas jäävad raamatus mõned asjad varju, õige mitmes kohas pidin kirjutama läbi lillede, õige mitmes kohas olin oma hinnangutes meelega vaoshoitud.»
Maasikas nentis, et Ukraina on väga suur maa ja mitte keegi ei saa seda nelja aastaga päris selgeks saada. «Minu jaoks on ikka tohutu küsimus see ukrainlaste võluv ja enamasti tulemuslik, aga samas ka riskantne joon asju mitte väga ette planeerida, ja võimekus samal ajal kõigi raskustega väga loominguliselt-paindlikult toime tulla,» rääkis Maasikas.
Lääne diplomaadist praktiku jaoks tähendas see muidugi raskusi Ukrainale antava abi planeerimisel ja rakendamisel. «Muidugi kohandad end ka partneri iseloomulikele joontele vastavalt, aga seda ei saa päris lõpuni teha,» ütles Maasikas ja esitas talle omaselt järjekordse küsimuse: «Kas siin oleksime – lääne toetajad ja Ukraina – saanud paremini asju ajada?»
Matti Maasikas valiti euroliidu välisteenistuse juhtkonda
Pärast oma Kiievi-raamatu esitlemist Tallinnas asub Matti Maasikas 1. novembrist tööle uues kõrges ametis ELi välisteenistuses (EEAS).
Temast saab EEASi juhtkonna liige – Euroopa asjade tegevdirektor. See on kõrgeim ametikoht, millel Eesti diplomaat on EEASis töötanud.
EEASis on kokku kuus suurt osakonda: Aafrika, Ameerikad, Aasia ja Okeaania, Euroopa, Ida-Euroopa ja Kesk-Aasia ning Lähis-Ida ja Põhja-Ameerika. Maasikas hakkab ühe sellise suure osakonna juhina kuuluma EEASi 23-liikmelisse kõrgemasse juhtkonda.
Seni oli EEASis eestlastest kõrgeimal ametikohal töötanud praegune ELi suursaadik Pakistanis Riina Kionka, kes oli 2010ndate algul Ida-Euroopa ja Kesk-Aasia osakonnas Kesk-Aasia divisjoni direktor.
Praegu töötab Matti Maasikas Euroopa ühtse välisteenistuse nõunikuna.