Oktoober on soomeugri rahvaste hõimukuu. Aga lisaks tantsule ja pirukatele maksab meenutada, et meie sugulasrahvad Venemaal elavad üsna õudses olukorras.
Jaak Prozes Fennougria asutusest ja Juku-Kalle Raid (Riigikogu soomeugri toetusrühma esimees) annavad Riigikogu konverentsisaalis neljapäeval, 17. oktoobril kell 12.00 ülevaate. Postimees teeb minikonverentsist otseülekande.
Reaalsuses oleme jõudnud olukorda, mis meenutab 1930ndaid, mil koostööd arendasid eelkõige Eesti, Soome ja Ungari. Soomeugri väikerahvad on tasalülitatud ning Venemaa ei luba neil isegi oma keelt õppida. Seda saab teha vaid kord nädalas, sedagi fakultatiivselt ja vanema avalduse alusel.
Traditsiooniliselt oktoobris korraldatavad hõimupäevad on juba viiendad, mil Venemaa Föderatsioonist ei tule Eestisse soome-ugri rahvaste esindajaid. Kui aastatel 2020-21 segas COVID-19 siis 2022. aastal katkes kultuurialane koostöö soome-ugri rahvastega, sest Venemaa alustas sõda Ukrainas. Seega tõstatub paratamatult küsimus, et kuidas siis me üldse saame hõimupäevi korraldada. Tegelikkuses on see küsimus laiemgi, ehk siis kuidas üldse on võimalik soome-ugri rahvastega koostööd arendada?
Nii ilmus 2013. aasta lõpus Venemaa Strateegiliste Uuringute Instituudi ajakirjas Проблемы Национальной Стратегии instituudi teaduri Vassili Ivanovi kirjutis «Natsionaalseparatism soomeugri vabariikides ja välisfaktor».
Ta väitis, et «soome-ugri kaart» ongi sellepärast tekkinud, et Lääs saaks väidetavat soome-ugri rahvaste vägivaldset assimileerimist Venemaa vastu ära kasutada, sellega Venemaad survestada. Miks on Lääne tähelepanu soome-ugri regioonidel? Seepärast, et just seal asuvad Venemaa sõjatööstuskompleksid, samuti on seal palju maavarasid.
/.../Idee soome-ugri maailma keelelisest ja kultuurilisest ühtsusest ning veresugulusest eestlaste, soomlaste ja ungarlastega kannab russofoobset, venevastast iseloomu.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)