Suri Eesti aasta isa Ülo Loorens

Aasta isaks valitud Ülo Loorens. Foto: Sander Ilvest

Möödunud aastal Eesti Aasta isa tiitli pälvinud Ülo Loorens suri täna öösel. 

Läänemaa Oru Kultuurikeskuse töötaja Viivika Orula kinnitas Postimehele, et Loorens suri öösel unepealt. «Eile õhtul läks ta rahulikult magama, aga täna hommikul ta enam ei tõusnud... Unepealt,» hoidis Orula nuttu kinni. 

«Proovin mitte nutma hakata. Meie kandist üks noormees täna ütles, et Ülo kohalolek andis kindlust, et teeme midagi õigesti! Ta oli siit Oru kandist pärit ja leidis oma abikaasa siit. Mina sain teda tundma õppima kümmekond aastat tagasi - üks abivalvimaid, kogukonna tugisammas,» kirjeldas Orula Loorensit. 

«Ta oli alati kohal, kui oli abi vaja. Ja isegi, kui ta teadis, et kusagil midagi korraldatakse, siis ta lihtsalt sõitis kohale, peatas auto ja küsis, kas abi on vaja,» lisas Orula. «Tema teadmised kohaliku ajaloo ja inimeste osas, ta oli hästi hea jutuvestja. Ta rääkis alati läbi oma huumori. Ääretult heatahtlik! Ta oli nagu meie kõikide oma,» rääkis Orula. 

«Ta näol oli pidevalt naeratus! Tohutu suur kultuurihuviline. Meie Oru kultuurisaalis käis ta abikaasaga 90 protsendil üritustel. Oli see heavy-metal kontsert või teatrietendus, ta oli kohal. Kui koduukse juurde tulevad sellised asjad kätte, siis tuleb ära vaadata! Hästi suur kaotus kõigile!» meenutas Orula. 

Kui oldi seda meelt aastaid tagasi, et Linnamäel tuleks kooliharidust lõpetada, siis Loorens võitles selle eest, et ehitataks uus koolimaja. «Nüüd on Oru kool nii suureks paisunud ja tugev kool, et lapsed ei mahu enam koolimajja ära,» kirjeldas Orula. 

Ülo Loorensil on neli poega ja 12 lapselast. Hariduselt agronoom, oli Loorens 1991.–2005. aastatel ka Oru vallavanem. Oma teenete eest kohalikule kogukonnale pälvis Loorens 2006. aastal Valgetähe IV klassi teenetemärgi. Samuti on ta nimetatud Lääne-Nigula valla aukodanikuks ja vapimärgi omanikuks. 2019. aastal valiti Loorens Läänemaa aasta isaks.

Möödunud aastal rääkis Loorens Postimehele heaks isaks olemise saladuse: ta on paadunud optimist ja abikaasaga lähtunud põhimõttest, et riid ei vii kuskile.

«Me ei ole kunagi palju tülitsenud ja me ei ole ka lastega pahandanud. Oleme proovinud rääkimisega kõik asjad ära lahendada ja ma ei teagi, kas olen valju häält teinud. Võib-olla,» mõtiskles Loorens. Tema meelest tunduvad ka tänapäeva noored isad olevat väga hoolitsevad. «On nagu vein see asi – ikka läheb kogu aeg paremaks.»

Loorens oma elu üle ei kurda, sest tal on õnnestunud kõike näha – suurt viletsust 50ndatel, kui ta koolis käis, kuid ka tänapäeva tormakat elu. Ainuke, mis mehele muret teeb, on see, et ehk on elu läinud liiga tormakaks ja unustatakse omavahel suhtlemine. «Aga kas on vaja nii palju tormata? Oleks vaja maha istuda ja suust suhu rääkida. Midagi pole teha, ju ma olen vanamoeline,» naeris Loorens.