/nginx/o/2024/10/05/16400302t1h3433.jpg)
Lahingud Mandri-Eestis said läbi 1944. aasta septembri lõpuks, kuid sellega polnud lahingud Eesti pinnal veel kaugeltki läbi. Lääne-Eesti saared olid endiselt sakslaste valduses. Lugu ilmub Eesti Mälu Instituudi ja Postimehe koostööprojektis «Saatuseaasta 1944».
Ja kuigi ei Saksa sõjavägede, maavägede ega mereväe ülemjuhatus ei pidanud nende pikemaajalist kaitsmist otstarbekaks, oli Adolf Hitleril plaan teha saartest Festung Estland ehk Eesti kindlus. Esialgu oli seda vaja vähemalt Riia evakueerimise julgestamiseks, mida kavandati 12.–15. oktoobrile. Nii tuli Nõukogude propagandistidel veel kannatust varuda, et kogu Eesti saaks «vabastatuks» kuulutada.
Meenutame Nõukogude Liidu Eestile tekitatud kannatusi ja kahju. 80 aastat tagasi Eestis toimunu ja praegu Ukrainas toimuv võib meid taas ohustada, kui me ei mäleta oma minevikku.
Pärast Tallinna ja Paldiski evakueerimist 22. septembril ning Pärnu langemist 23. septembril lootis Saksa pool Virtsut ja Rohuküla sadamaid hoida küll «kuni viimase võimaluseni», kuid juba 24. septembri pärastlõunal jäeti Rohuküla maha. 25. septembril jäeti maha ka Vormsi ja Virtsu.
Septembri algul oli saartel Saksa 23. diviis, kuid see juba varem verest tühjaks jooksnud üksus oli siia paigutatud õigupoolest puhkusele ning mõeldud Eestist Läti suunas taganemise ebaõnnestumisel vaid mandrilt taganevate väeosade vastuvõtuks ega olnud suuteline täitma füüreri korraldust hoida saari iga hinna eest. Diviisiülem kindralleitnant Hans Schirmer nimetati ühtlasi Läänemere saarte komandandiks. 30. septembril 1944 andis väegrupi Nord peakorter korralduse paigutada Saaremaale täiendavalt 218. jalaväediviis kindralleitnant Viktor Langi juhtimisel. Peale selle asus Saaremaal mereväe 9. julgestusdiviis ning muid väiksemaid üksuseid. Häda sunnil kasutati püssimeestena ka pioneere, mereväelasi ja meresuurtükiväelasi, kellel jalaväe väljaõpe puudus sootuks ning nende kaotused suhtarvudes olid tulevastes lahingutes ka kõige suuremad.
Tingituna meeste nappusest ei olnud võimalik ette valmistada normaalseid kaitseliine, vaid tegu oli pigem vaatluspostidega.
Punaarmee dessanti võis oodata iga päev ning mis tahes saarele. Seetõttu olid ka olemasolevad jõud jagatud suhteliselt ühtlaselt, see tähendab igale poole vähe. Suurimaks hinnati siiski ohtu Muhu idarannikule või/ja samaaegselt Hiiumaale. Tingituna meeste nappusest ei olnud võimalik ette valmistada normaalseid kaitseliine, vaid tegu oli pigem vaatluspostidega.
Lisaks oli Saare- ja Muhumaal hulk sinna taandunud oma üksustest laiali pudenenud Eesti sõjamehi, sealhulgas arvukalt pitkapoisse, kokku kuni 1500 võitlejat. Algselt üritati Muhus Eesti sõjameestest kapten Julius Made juhtimisel ka üksust formeerida, kuid kindralleitnant Schirmeril oli äsjane eestlaste vastuhaku kogemus Haapsalust ning ta eeldas, et eestlastest tuleb saarel ainult tüli. Nii saadeti enamik Saaremaale kogunenud Eesti sõjamehi 30. septembril laevaga Danzigi.
Suures meestepuuduses Schirmer eestlaste toetusest siiski päris loobuda ei tahtnud. Ta tegi Saaremaa Omakaitsele ettepaneku asuda kaitsele Muhus Saksa üksuste selja taha niinimetatud teisele kaitseliinile. Saaremaa Omakaitse ülema Peeter Kangro suhtumine oli jahe ning ka tema soovitus piirkondlikele ülematele oli ühemõtteline: «Kuna Tallinn on langenud ja Eesti Omakaitse likvideeritud, siis nüüd soovitan ma igaühel päästa ise oma nahk.» Samas andis ta loa väljastada Omakaitse laost Kuressaares paadimootorite tarvis bensiini, et need saaksid Rootsi sõita.
Kaitseliin Muhu idarannikul kujutas endast kivisesse pinnasesse kaevatud kraavi kuulipildujapesaga ning sellise kaitsega tõsisele maabumiskatsele vastu seista ei saa.
Saksa täiendusega Riiast Muhumaale sattunud Kurt Vetteri sõnul oli olukord ka tavalisele sõdurile selge. Kaitseliin Muhu idarannikul kujutas endast kivisesse pinnasesse kaevatud kraavi kuulipildujapesaga ning sellise kaitsega tõsisele maabumiskatsele vastu seista ei saa.
Pärast Tallinna hõivamist oli Punaarmee sõjaplaan lihtsustatult järgmine. 109. laskurkorpus koos toetusüksustega pidi vallutama Hiiumaa ja tungima sealt Saaremaale. 8. Eesti laskurkorpus pidi hõivama Muhu ja tungima omakorda sealt Saaremaale. 14. kindlustatud rajoon paigutati rannakaitsesse ja tuletoetuseks Lääne-Eesti rannikule.
Plaani järgi pidi Eesti laskurkorpus 30. septembril vallutama Muhu, tungima samal päeval üle Väikese väina tammi Saaremaale. Kuna ilm oli soodus, siis dessanti Muhusse alustati suurtükitule ja lennuväe toetusel juba 29. septembri õhtul ja 30. septembri lõunaks oli saar Punaarmee käes. Hommikul olid umbes 150 allesjäänud Saksa sõdurit üle Väikese väina tammi Saaremaale taganenud ning tammi neljast kohast õhkinud. Tammi Saaremaa-poolses otsas suudeti siiski organiseerida sillapea, mis ei lubanud punaarmeelastel pealetungi kohest jätkamist Saaremaale, nagu see oli toimunud kolm aastat varem vastupidiste rollide juures.
Aga oli juba hilja, nende silmade all lendas tamm õhku ning kompanii jäi Muhusse lõksu.
Kapral Vetteri kompanii püüdis vältida vangi langemist ja kiirustas läbi öö samuti lääne poole. Kergendustundega nähti päikesetõusul enda ees Väikest väina ning pisut lõuna pool tammi. Aga oli juba hilja, nende silmade all lendas tamm õhku ning kompanii jäi Muhusse lõksu. Punaarmeelaste kuulide all põgenedes suutis osa mehi rannast leitud lekkiva paadiga jõuda Kõinastu laiule ja sealt kõinlastelt saadud korraliku paadiga Saaremaale.
Kuigi Muhu mahajätmise ja Väikese väina tammi õhkulaskmise põhjustas ilmselgelt kohapeal olnud alamehitatud Saksa üksuste nõrkus, saadeti 30. septembril Muhu mahajätmise asjaolusid uurima kindralkohtunik Ernst Wunderlich. Ega seal midagi väga uurida polnudki, kuid näitab siiski kindlat plaani vähemalt Saaremaad viimase võimaluseni hoida. Väegrupi Nord ülemjuhatus andiski pärast Muhu langemist omalt poolt korralduse Saaremaad iga hinna eest kaitsta ja kui see ei õnnestu, siis kindlustuda Sõrve poolsaarel, sest Kura kurgu ehk Irbe väina hoidmine olnud «eluliselt hädavajalik».
Kuna Hiiumaa kaitsel oli suurematest jalaväeüksustest vaid 23. jalaväediviisi füsiljeepataljon, siis tundub, et tõsisemat kaitset Hiiumaal ei plaanitudki. Punaarmee 109. laskurkorpus alustas dessanti Hiiumaale 2. oktoobril. Saksa väeosad suuremat vastupanu ei osutanud. 3. oktoobri hommikul oli saarel veel kaks sillapead Kassaril ning saare lõunatipus Sõru sadamas, mis jäeti maha 4. oktoobri õhtuks.
Kui Muhul ja Hiiumaal läks kõik plaani järgi, siis Saaremaal jäi Eesti laskurkorpus kohe graafikust maha. Muhusse oli koondatud kogu 8. Eesti laskurkorpuse lahingujõud: 7. ja 249. laskurdiviis, 228 suurtükki ja miinipildujat, 12 tanki T-34 ja muud, kokku umbes ligi 20 000 võitlejat. Kuigi saar oli plaanitud vallutada juba 5. oktoobriks, alustati ööl vastu 5. oktoobrit alles Väikese väina dessanti. Selle põhijõu moodustas Muhumaal asuv 8. Eesti Laskurkorpus ja seda toetasid 109. korpuse väeosad Rohukülast ja Kassarist.
249. Eesti laskurdiviisi 921. polk forsseeris Väikese väina tammist põhja pool, 921. polk tammi läheduses ja 7. laskurdiviisi 300. polk tammist lõuna poolt. Tammi ületamine ei olnud võimalik, sest sakslased olid selle õhkinud ja hoidsid seda pideva tule all. Taaliku küla juurde Saaremaa kirderannikul sooritasid Rohuküla sadamast dessandi 131. laskurdiviisi kaks polku.
Kapral Vetteri sõnul tunti end jänesena, kes ikka ja jälle on sunnitud jooksma üle lageda põllu järgmise kiviaia või kadakate varju, samal ajal kui vastane neile selja tagant jahti peab.
Järgnevad kolm-neli päeva mõjusid Saksa sõdurite võitlusmoraalile laastavalt. Kapral Vetteri sõnul tunti end jänesena, kes ikka ja jälle on sunnitud jooksma üle lageda põllu järgmise kiviaia või kadakate varju, samal ajal kui vastane neile selja tagant jahti peab. Taganemine muutus kohati paaniliseks põgenemiseks, kus mõeldi vaid sellele, kuidas ehk veel eluga sellelt saarelt pääseda.
Saksa reservis olnud üksustest püüti moodustada küll ajutist kaitseliini Triigi ja Kõiguste lahe vahelisele joonele, kuid see ei andnud tulemusi. 7. oktoobriks olid Saaremaal 8. Eesti laskurkorpuse 5 polku. 921. laskurpolk ründas Tagalahe suunas Saaremaa looderannikul, et ühineda seal 131. laskurdiviisi üksustega ja ära lõigata Saksa väed Saaremaa põhjarannikul. 917. ja 925. laskurpolk liikusid Kuressaare peale ning 7. laskurdiviisi 27. ja 300. polk samuti Kuresaare suunas piki Saaremaa lõunarannikut. 7. oktoobri pärastlõunaks oli Kuressaare vallutatud.
Saksa üksused said käsu taganeda Sõrve poolsaare algusesse rajatud kaitseliini taha. Et seda ennetada, moodustati Punaarmee 8. laskurkorpuse mehhaniseeritud löögiüksus. Ööl vastu 9. oktoobrit põrkas see Tehumardi küla lähedal kokku Klaus Ritteri juhtitud 67. grenaderirügemendi II pataljoniga, mis üritas Sõrve poolsaarele taanduda. See kokkupõrge on hilisemas Nõukogude käsitluses muutunud Saaremaa lahingute ikooniks – poolmüütiliseks Tehumardi öölahinguks.
Ritteri sõnul kaotas tema pataljon üle poole koosseisust ehk 190 võitlejat, ülejäänud 160 murdsid läbi Sõrve. Mööda mereranda liikus Sõrve poole ka rügemendi I pataljon kapten Hermann Ulrichsi juhtimisel, mis samuti lahingus osales. Eesti laskurkorpuse üksused kaotasid paarsada meest, sealhulgas löögigrupi juht 307. tankihävitusdivisjoni ülem major Vladimir Miller.
Sõrve poolsaare kaitsmist peeti algul Saksa väejuhatuses oluliseks, et tagada Riia sadama kasutamine väegrupi Nord varustamisel ja evakueerimisel. Sõrve mahajätmist arutati Saksa väejuhatuses korduvalt. Üheks peamiseks vastuargumendiks oli, et Sõrve mahajätmisel kõrvaldaks Balti laevastik miinitõkked Irbe väinas ja pääseks Riia lahe kaudu avamerele.
Igatahes andis maavägede ülemjuhatus korralduse jätkata Sõrve kaitsmist ning Hitler omakorda käskis kuulutada Sõrve kindluseks ja kaitsta seda viimse meheni.
Väegrupp Nordi sõjapäeviku põhjal oli 22. oktoobril sakslastel Sõrves ligi 7000 võitlejat. Täienduseks saadeti oktoobri lõpus 12. Luftwaffe välidiviis.
Pärast viis päeva kestnud kaotusterohkeid pealetungikatseid andis Leningradi rinde juhatus korralduse pealetung ajutiselt katkestada ning Saksa võim püsis selles maanurgas veel ligi kuu aega.
20. oktoobril pärast tugevat ettevalmistustuld murdis Punaarmee tankide toetusel läbi esimesest Sõrve kaitseliinist – Ariste liinist. 21. oktoobri varahommikul said 131. laskurdiviis ja 249. Eesti laskurdiviis korralduse Sõrve lõplikuks vallutamiseks. Pärast viis päeva kestnud kaotusterohkeid pealetungikatseid andis Leningradi rinde juhatus korralduse pealetung ajutiselt katkestada ning Saksa võim püsis selles maanurgas veel ligi kuu aega.
/nginx/o/2024/02/01/15863317t1h5d0d.jpg)