INIMESTEST AEGAMÖÖDA ⟩ Roy. Suupill huntide kõrvadele

Roy oma koera Nyimaga. Foto: Vahur Laiapea

Vahur: Tere, Roy! Kirjutan Postimehe laupäevalehte lugude sarja «Inimestest aegamööda». Tahaksin Sinust sinna loo kirjutada. Kas see oleks OK?

Roy: Aa. Tere, mismõttes aegamööda ja mida minust kirjutada? Ma pole midagi halba teinud.

Mina ei tea, kas Roy Strider on midagi halba teinud. Teinud on ta oma elus nii palju, et pea võib hakata ringi käima selle peale mõeldes. Kes teeb, sel juhtub, ei ole head halvata ja muud banaalsused tõusevad keelele. Aga hakkame minema.

Roy tundus imelik, kui temaga esimest korda suhtlesin. 2012. aastal olin minemas Mongooliasse tegema filmi Eesti arstide songamissioonist. Helistasin Royle, et veidi reisinõu küsida. Esimese asjana küsis ta, kas saaksin tagasi tulles kaasa võtta tema Ulaanbaatarisse jäänud vaiba. Ei saanud, ja unustasin ka nüüd temaga kohtudes küsida, kas vaip on Eestisse jõudnud.

2016. aastal olin seltskonnas, mille Roy viis Põhja-Mongooliasse dukhade hõimu juurde. Dukhad on maailma lõunapoolseimad põhjapõdrakasvatajad. Seal sündis film «Ariundelgeri nägemine». Ariundelger on dukhade naisšamaan. Mul vedas. Ariundelgeril olid silmad põletikus. Sain filmi jaoks toreda süžee. Meie matkaseltskonnas olev arst Maris, meie oma šamaan Otisir Hürr ja meie oma sensitiiv-ravitseja Eha said teda ravima hakata. Roy sai tema eest budistlikke palveid lugeda. Ei teagi, kuidas oleks filmi valmis saanud, kui Ariundelgeril poleks silmad põletikus olnud. Silmad said korda ja Ariundelger rändab oma poja ja põhjapõtradega siiani mööda Sajaani mägesid.